esmaspäev, 26. august 2013

Rahvusvahelised agility võistlused 25.08.2013

Sellel nädalavahetusel toimusid rahvusvahelised agilitivõistlused (CACIAG rahvusvaheline agility tiitel), mida korraldas TAKO, toimumiskoht Luige, kohtunikuks Antonin Grygar.

Rahvusvaheline võistlus koosnes kahest võistlusest hüpperada ja agilitirada, millel oli koondtulemused ja eraldi anti välja A3 klassis mini, midi ja maksis rahvusvaheline tiitel CACIAG.

Enne võistlusi tutvusin natuke kohtuniku "käekirjaga" sirvides tema varasemaid radu, et olla kursis mis meid ees ootab. See oli tänuväärne tegevus (tavaliselt ma seda ei tee).
Antud kohtuniku rajad olid minu jaoks üsna võõrad. Nimelt selgus, et kohtunik on orienteeritud oma radade loomisel kiirusele ja kaugjuhtimisele. Misõttu meeldib talle kasutada lühikesi tunneleid ( lühike tunnel 3m on kogemuse puudmisel tõsine petekas, sest koer liigub läbi tunneli väga kiiresti ja üsna kerge on viga tulema). Lisaks sellele kasutab ta palju ärasaatmisi, sest rada on ehitatud nii, et lihtsalt ei jõua iga takistuse juurde.
Olen lugusid selliste radade kohta kuulnud aga senini ise kogenud ei ole.

Ühesõnaga kõik, mis ma enne võistlust kohtuniku kohta teada sain oli vaid kasuks ja radade nägemisel miski mind endast välja ei viinud. Küll eelmisel päeval saime mõlemal agility rajal DSQ aga see oli hea käpaharjutus järgmisele päevale.


Hüpperada distants 200m, kiirus 4,3 m/s
Hüpperada on meil Echoga üsna käppas. Reeglina meil erimeelsusi rajal ei teki ja kõik sujub plaanikohaselt. Siiski kogesin, et olen veel üsna algaja A3 klassi tegelane, kuna pärast raja õppimist, tekkis uus mõte, kuidas rada läbida. Kuigi treener alati ütleb, et ära rada muuda, jookse nii nagu algselt õppisid, otsustasin ma siiski parema plaani kasuks.
Ja see töötas! Kuna ma olen üks krooniline hilineja, olen nii mõnigi kord pidanud starti minema rada õppimata. Sellisel juhul olen õppinud rada vaid platsi kõrvalt. Seda juhtub ka treenigutel:)
Nii, et muuta oma jooksuplaani enne starti ei ole minu jaoks keeruline.

Jooks sujus hästi, vaid üks väike vimpka. Nimelt jooksis Echo mulle pärast kolmandat takistust ise tagant sisse ning riivas mu jalga. Olen üllatanud et kohtunik mulle selle eest viieka andis, sest koer ise jooksis mulle pihta. Samas kohtuniku sõna on viimane ja selle üle ei vaielda:)
Kokkuvõtteks: Aeg 36,6, kiirus 5,46 m/s, 7 koht  (11 osalejat)

VIDEO https://www.youtube.com/watch?v=8rIbTHc3lOM

Agilityrada distants 200m, kiirus 4,0m/s
Kui ei oleks ennast ettevalmistanud, tundnuks see rada üsna raske. Nüüd aga oli vaid vaja leida õige plaan, kuidas rada läbida.
Ühtegi väga rasket kohta ei olnud, raskeks tegi raja kiirus. Ja loomulikult kontaktpinnad, mis olid kõik esindatud v.a laud.
Kõigele vaatamata sain nii mina kui ka Echo hästi hakkama. Kõik kontaktpinnad said korralikult käpaga ära katsutud. Rada oli puhas ja kiirust oli ka.
Kokkuvõtteks: aeg 41.31, kiirus 4,84 m/s, II koht (11 osalejat)

VIDEO https://www.youtube.com/watch?v=CYwW7zBdWaQ

Kahe raja kokkuvõteks saime 5 koha ja reserv CACIAG

See võistlus oli mitmes mõttes minu jaoks eriline, nimelt esimest korda oli midi klassi 12 koera (võibolla ma eksin aga ma ei mäleta nii palju võistlejad selles klassis varem Eesti võistlusel).

Antud radadel oli palju õppida ja oli mitmeid hetki, kus sain kinnitust, et minu oskused vajavad veel lihvimist. Ei tule mul see raja planeerimine hästi välja.

Echo füüsiline vorm on paranenud. Pärast Belgiat olen võtnud Echo füüsilise vormi käsile. Nimelt nõu küsinud koerafüsioterapeudilt, suhelnud hinnatud koerasportlastega ja antud tõu aretajatega.
Kuna sport ei ole minu jaoks võõras, mõistan hästi lihasmassi teket, südame jõudlust ja kestvust.
Niisiis hakkasin pöörama rõhku mitte Echo näljutamisele vaid koormuse andmisele.
Meie nädalakava on sellest hetkest muutunud, nüüd sisaldab see peale niisama looduses keksimisele ka regulaarset jooksu (traavis) ratta kõrval, ujumist, lihase masaazi, kiiret sprinti ja tempo muutmist.
Seda kõik mõistlikus koguses vastavalt koera võimekusele.
Selline treeningplaan ei võta palju aega, pigem tuleb seda planeerida, et füüsiline treening ei langeks kokku agility treeningpäevaga ja et koeral oleks nädalas ka puhkepäevi.

Ja mis kõige toredam, ei pea ma enam lugema toidkorra ajal kraanuleid vaid kuue pisukeseni, ning Echo ei ole pidevalt näljane. Kõike mõistlikus vahekorras.
Võistlus ise pakkus meeldivat pinget ja pingutust, kuna konkurents oli ääretult tugev.
Üsna uhke vaatepilt oli,  kuidas Tumanova oma bordercolliga jookseb. Tumanova kehakeel on nii kõnekas, et võiks välja lugeda, et järmine takistus on "hüppa puu otsa, või  lenda kuule" aga koer võtab täpselt selle takistuse mis õige, nagu ta oskaks ise numbreid lugeda:)
Lihtsalt supper! Teine mõte mis tekkis oli teemal, kas siis on ikka õige koeraga kaasa joosta nagu teevad enamus võistlejad või pühenduda nii tõiselt koerale takistuste õpetamisele, et koer on võimeline enamus rada distantsi pealt jooksma. Kumb stiil rohkem koera peatab,  Tumanova koer olenemata, et ta jooksis distantkäskluste peale ei kaotanud aega ega võtnud kordagi kiirust maha rohkem, kui selleks vajadus oli.
Ehk tekkis (väärt)mõtte, et äkki koeraomanik ikkagi ei kasuta koera täispotensiaali, kui jookseb koeral kõrval, äkki just on õige anda õigeaegselt teada järgmine takistus ja lasta koeral ise kõige optimaalsemat trajektori leida.
Ühesõnaga selle pika jutu mõtel oli: Tumanova borderi kiirus agility rajal 5,46 m/s (Echol 4,84)!
Veel pakkus tõsist konkurentsi soomlased koeraga kooikerhondje  kiirus 5,24 m/s.


Kokkuvõtteks: Üle pika aja oli meil edukas võistlus. Saime oma esimese agility reserv CACIAG ja oleme valmis järgmine nädal Soomes käppa proovima.

 Piret & Echo

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar