Agility võistlus 15.01

15 jaanuaril 2011 toimus agility võistlus Taru koerteklubi Säde korraldusel. Võistlus toimus hobuste maneezis, plats oli liivaplats ja kohtunikuks Svetlana Zolotnikova.

Ühtlasi oli see ka Echo esimene ametlik võistlus. A1 klassis oli seekord 2 agility rada (loe: võistlust).
Esimene rada oli minu ja usun, et ka Echo jaoks üsna kerge. Lõksud rajal puudusid ja viimane tunnelisse minek oli valik. Ehk koer võis võtta vabal valikul tunneli sisenemise augu:)
Esimene rada: Start läks ilusti (stardis meil probleeme püsivusega ei ole, Echo ootab ilusti minu stardiluba samas säilib kõrge tahtmine rajale minna). Kontaktpinnad on meil võistluse ajal jooksvad kontaktid. See tähendab, et trennis nõuan alati täieliku peatust kontaktil aga võistluse ajal tuletan küll käsklusega meelde, et puuduta kontakti samal ajal annan kohe ka käskluse edasi joosta. Kontaktid on hetkel kontrolli all:) Siiski märkasin, et võõral poomil on Echo kiirus üsna väike (usun et ajapikku see ebakindlus pöördub ja ta hakkab liikuma kiiremalt). Väike punane tuli hakkas mul kukklas põlema, kui nägin Tartu rõngast. Nimelt meie kasutame nats teistsugust rõngast trennides ja tekkis kerge hirm, et päästerõngast valmistatud rõngas on ehk liiga kitsas ja äkki ta jookseb sellest mööda. Õnneks läks kõik ilusti ja rõnga läbis Echo puhtalt.
Kui üldse millegi kallal norida, siis ehk jällegi kiiruse. Aga usn, et küll see ajapikku tuleb. Kokkuvõttes puhas rada, II koht ajaga 30.09

II rada: nii nagu Sveta (kohtunik) ka ütles, et esimene rada oli soojendus ja nüüd läheb võistluseks:) oli teise rajal vimpkasid küll.
Rajal oli juhtimist, oli ka kergeid lõkse. Meie saatuslikuks veaks sa muidugi minu eksimus. Nimelt pärast slaalomi (12) tuli koer juhtida paremale hyppetakistusele (13) mille kõrval oli ka kohe A takistus((9). Kuna olen palju tööd teinud kontaktpindadega, siis hetkel on Echo esmane valik rajal, platsil jne kontaktpinnad.
Nii siis, mõistsin, et mul tuleb saada koer käe peale ja suunata ta korralikult pärast hyppetakistust järgmisele hyppetakistusele (14), et Echo ei märkaks A takistust.
Olin mõttes nii kinni selle manöövi küljes, et kui Echo slaalomist välja jooksis, vibutasin ma käega liiga kõrgele, mis oli väga üheselt ja selgelt koerale mõistetav: " võta takistus (13) tagant poolt". Tubli koer nagu Echo on, ei kahelnud ta hetkekski ja nii ta teisel pool takistust oligi. Sain ta küll enne veel seisma, kui toimus hype aga siis juba loobusin ja lasin tal takistuse üle hypata. Puhas ja ilus DSQ käes! Jätkasime rada, lihtsalt trenni mõttes.

Esimese võistluse kohta oli päev korda läinud, null tulemus taskus ja sõit võis kodu poole alata:)

Tunnelite võistlus

2 jaanuaril 2011a. toimus klubi Tako poolt korraldatud tunnelivõistlus. Osales 24 kolmeliikmelist võistkonda. Echo proovis käppa võisteldes ühes meeskonnas koos oma parima koerasõbranna Abbyga ja Shellaga (l/k collie), kes oli võimsalt kiire ja tubli koer.
Rajad olid meile jõukohased, seda enam, et enne sai ka nats trenni tehtud:)
Esimesel rajal oli Abby esimene kuna Abby eriti kiiruse peale ei panusta, pigem on talle olulisem võistkonnaliikmete sisemine rahu, rada tuleb läbida mõnuga ja puhtalt (ikka kogu raha eest). Abby läbides puhta raja (ise ma suutsin rajal olles hetkeks raja järjekorra unustada. Aga õnneks, siiski enne Abby otsust ise järgmise tunneli valida, jõudsin siiski õigesse tunneliauku Abby suunata) ja ulatades teatepulga Shellale, kes kandis meie meeskonna lippu supper kiirusega ja puhta rajaga meeskonna ankruni Echole.
Eelmine nädal treenides tunneleid hakkas see Echole kohe väga meeldima, Echo kiirus rajal muutus iga trenniga kiiremaks ka enesekindlus ja kontakt said hoo sisse.
Niisiis haarasime me Shella käest teatepulga. Esimest korda tekkis mul kerge kõhklus, et kas Echo suudab ikka õige stardi ära oodata. Suutis, punane lipp tõusis ja täis käik edasi.
Esimene rada oli üsna sarnane trennis õpituga, seega väga üllatusi ei olnud. Echo oli ilusti kontaktis ja suutis mind hästi jälgida. Kuigi trennis saab tunnelisse saatmist harjutatud üsna distantsilt, siis vot võistlusel poeb enesekindlus saapasäärde ja kasutusele võetakse ikka lollikindel versioon (roni peapidi tunnelisse, et veenduda et koer sinna ikka läheb:)
Echo läbis raja puhtalt. Meeskonna aeg: 1:28:97

Teine rada: meeskond sama ja järjekord ka sama:)
Abby esines oma graatsilises headuses, preilile kohase kiirusega ja puhtalt:) Shella etteaste oli ka laitmatu ning ankrumees Echo läks viimast võtma. Rada oli üsna hea vaid enne lõppu oli üks vimpka sisse tehtud (12-13 tunnel), kus koer tuli suunata tunneliauku, mida koeral oli algul raskem märgata. Echo läbis raja hästi, piisava kiirusega (alati võib kiirust rohkem olla) ja hästi kontaktis. Ka 13 tunneli sisenemisega meil erimeelsusi ei olnud, kuid siis tuli ... ämber. Viimasse tunnelisse suunates Echo jooksis tunnelist mööda! Sellega kindlasti kaotasime 2-3 sekundit, mis samas aga ei oleks meie lõpppositsiooni muutnud. Meeskonna aeg: 1:35:97

Pärast teist jooksu lippasime kohe koju. Mõne aja pärast helises telefon ja see oli Sveta (treener) pärides, et kus me oleme. Selgus et me olime saanud II koha ajaga 3.04.94 :)) See oli lahe uudis.
Vedasime poest broileri koju ja pidu võis alata!

Kokkuvõtteks võiks öelda: mõlemad minu koeratüdrukud (Echo ja Abby) olid väga tublid. Mina õppisin sellest loost, et ka siis kui kõik tundub juba tehtud olevat (viimane takistus on käega katsuda) tuleb jätkata võistlust nagu oleks poolel rajal. Mida kiirem on koer, seda tundlikum ta on. Iga koerajuhi (vale) liigutus annab koerale uue info ja ka suuna:)

Veel mõistsin, et mitte ainult SK trennis on oluline fun ja koera emotivatsiooni hoidmine vaid ka agilitys on see lahutamatu osa. Viimase poole aastaga olen püüdnud leida vastust küsimusele, et kuidas saada koera maksimum kiirust agility rajal. Nüüd tean! Tõsise töö vahele tuleb teha ka lihtsaid kiiruse peale radu. Kus koer saab ilma erilise pingutuseta arendada kiirust rajal ja see on ka tore. Just tunnel on selleks hea näide.

Kindlasti tahan tänada ka oma supper häid treenereid, keda meil on kaks: Anne Tammiksalu ja Svetlana Zolotnikova. Anne ja Sveta käe all oleme lihvinud oma teadmisi ja saandu palju häid õpetusi kuidas agilitys olla parim. Ilma hea treenerida ei ole võimalik heaks saada! Meil on veel Echoga palju õppida aga algus on tehtud ja see on äge.