Kui tutvuda antud kohtuniku radadega, siis on selge pilt, et sellel võistlusel midagi kergelt ei tule. Arvestades, et olen viimased 2 nädalat kopsõletikus olnud, on minu võistlusel osalemise otsus rohkem kui hullumeelne. Trenni teinud ei ole ja endal kopsumaht nulli lähedal. Sellest olenemata pidasime Echoga väikese koosoleku ja nähes tema tungivat soovi, sütitas see ka mind. Mõeldud, tehtud! Veel enam, võtsime hullu plaani, selle kohtuniku radadel teha 2 puhast rada:)))
Ja see ei ole mitte raske ülessanne, kuna teeme ka trenni alati plaaniga, et esimesel korral rada puhtalt läbida.
Meie moto on: jookse kõik rajad puhtalt! :)
Esimene rada: Hüpperada. Rada oli keeruline ja kiire, joosta tuli ja juhtid
a ka. Kuna minu võhm oli väga madal, siis püüdsin raja õppimisel leida kõige lihtsama jooksutrajektori koerale, et vähe tegeleda ise juhtimisega ja rohkem jooksmisega.Aus olles jooksin ma nii nagu ei tohiks, ma eriti koera ei näinud:)))
Echo tegi supper töö: puhas rada, I koht
Teine rada: Agility rada. Raja õppimisel tundus, et see on päris tehtav. Valisin jälle koerale lihtsa jooksutrajektori, et jõuaksin ise joosta. Plaan tehtud ja tuld! Esimene vimpka tuli poomi peal, kus Echo hyppas poomi küljelt maha!! See oli mulle paras üllatus ja hetkeks tekkis mul "lühis", et mis edasi ...?
Jätkasime võistlust aga minu kehakeel juba reetis mind (olin muutunud laisaks), millest sai ka Echo kohe aru (ka koera käitumine muutus). Kuna puhas rada oli juba maha mängitud, siis otsustasin muuta algsest plaanist oma trajektori. Saatsin Echo kotti, jäädes ise tunnelist teisele poole. Juhtus see, mida arvata oligi, ma jooksin koeraga kokku (kuna ei jõudnud joosta), kui koer väljus kotist ja mina tegin samal ajal eest lõikamist, et olla koerast eespool enne järgmist takistust (A takistus). Selle kokkupõrke tulemusena ei läinud ka Echo A-takistusele vaid jooksis mööda. Selleks ajaks oli meie võistlus juba lõppenud, siis pusserdasime seal veel nats ja lahkusime rajalt. Sellelt rajalt siis DSQ.
Rajalt saadu õppetund: tuleb tõsiselt jälle kontaktpindadega tööd teha. See on ikka elutöö!!! Vahel tundub juba, et nüüd on see meil selge ja siis pämmmmm!!! Et nüüd siis tagasi trenni ja kontaktpindade eri!
Ja muidugi, nii tõsist ala nagu agility ei joosta kopsupõletikuga, see on nüüd ka siilile selge:)
Kokkuvõttes olime tublid, sest üks esimene koht taskus, üks puhas rada ka.
Kuid selles päevas oli veel paar olulist seika.
Nimelt saime kohtuniku käest eriauhinna "Tuleviku Lootus". Mis võiks rohkem head meelt teha, kui professionaali toetav hinnang!
Aga siiski, midagi on veel oulisem, mida olen kõigil Echo võistlustel tunda saanud.
See on teiste osalejate poolehoid ja kaasaelamine. Pärast igat rada saan sooja toetust, kiidusõnu ja sõbralike pilke kaasosalejatelt. See on supper tunne! Echo ei ole mitte ainult minu südamesse pugenud, vaid ta on võitnud paljude poolehoidu oma imeliku välimusega, armsa näoga ja krapsaka olemusega.
Echo tänab kõiki kes meile pöialt hoiavad ja kaasa elavad.
Echo & Piret
