teisipäev, 14. detsember 2010

Echo esimene SK võistlus

12. detsembril toimus mitteametlik sõnakuulelikkkuse võistlus, kus osalesime ka meie Echoga. See oli ka Echo esimene sõnakuulelikkuse võistlus. Võistlus oli mitteametlik, seega läksime sinna mõnusas trenni meeleolus.

Jõudu proovisime algklassis

Ligipääsetavus - 10 punkti! Echo oli väga vapper ja püsis kogu kohtuniku tervituse aja ilusti algasendis.

Püsilamamine - 0 punkti. Olin ise kergelt närvis ja seda tundis kohe ka Echo. Nimelt pidin talle vähemalt 4 korda ütlema lamamise käsu, hiljem meenus mulle, et istumiselt lamama minek on meil hoopis teine käsklus :(
Echo püsis lamamisel umbes 1 minut, siis hakkasid koerad haukuma ja ta muutus ebakindlaks. Nii lippas ta kiirelt minu juurde. Andsin talle uuesti lamamise käsu ja ta tegi oma soorituse lõpuni üsna enesekindlalt minu kõrval.

Kõrvalkõnd rihmaga - 9,5 punkti.
Kõrval liikumine sujus meil hästi, Echo oli ilusti kontaktis ja pööretel püsis hästi kõrval. Ainuke viperus toimub ümberpööramisel, pärast mida tuli jääda seisma (vist tegin liiga kiiresti seda) Echo ei tulnud põhiasendisse vaid jäi seisma minu kõrval.

Kõrvalkõnd rihmata - 9,5 punkti.
Jällegi liikumine oli hästi kontaktis, pöörded korralikud. Jälle sama jama mis rihmaga liikumisel, viimasel seisakul ei läinud kohe istuma, kuigi järgmine hetk parandas ennast kiirelt (siiski pool punni kukkus).

Liikumiselt lamama minek - 10 punkti!
Echo tegi seda väga hästi, paraku minu ebakindlus jälle!!! (kus on nüüd see teadmine, et usalda koera!!!). Igaks sajaks juhuks andsin väikese õla liigutusega käskluse ajal vihje, et mine lamama:) Loll, loll, loll, tean ju, et ta teeb seda ilma kõhklemata.

Juurdetulek - 0 punkti!
See läks meil lihtsalt sassi. Jättes koera põhiasendisse ja eemaldudes lootsin, et ta sinna ka püsima jääb ( püsivus ärritajate keskel on meil hetkel kõige nõrgem lüli). Kui sain loa ümber pöörata oli Echo juba püsti ja jooksuga minu poole. Hiljem kuulsin, et ta oli pannud nina maha ja nuuskinud, kui ninnu jälle üles sai, ununes kõik mis parasjagu käsil ning kui enam mitte midagi aru ei saa, siis on kõige turvalisem joosta oma juhi juurde:) Ikka juhtub!

Liikumiselt peatumine - 10 punkti!
Siin olin ennast nats kogunud ja otsustasin ilma ühegi lisa vihjeta anda käskluse "stop". Hurrraaaa, töötas!

Tõke - 10 punkti!
Ka selle elemendiga meil probleeme ei ole, Echo arvates võiks neid isegi rohkem olla:)

Üldhinnang - 10 punkti!

Kokkuvõttes saime III järgu, mis ei ole küll kõige parem tulemus, kuid kui vaadata soorituste hinnanguid siis võib väga rahule jääda. Hea oli veenduda, et Echo tundis ennast võistluse keskkonnas väga pingevabalt ja talle nagu see kõik lausa meeldis. See omakorda andis mulle mõnusa feelingu, et tahaks kohe veel proovida:)

Nüüd tahan uhkusega öelda ka suured kiidusõnad oma treenerile Svetlana Zolotnikovale, kellel on meisse suur usk, kes suudab ka kehval päeval meil Echoga näod naerule panna. Mul on ääretult hea meel et treenime SK'd Sveta käe all, sest iga kord kui trenni lähen, veendun ma, et ta on just minu ja Echo jaoks selle tunni ette valmistanud ja kõik meie punnistused, kordaminekud ja läbikukkumised on sama palju tema omad kui meie:)

Echo


Echo on pürenee lambakoer, sündinud 13 mai 2009 Ameerika Ühendriikides.

Echo saabus Eestisse august 2009, 8 elunädalat vana. Antud tõu puhul on tegemist väga ebakindla ja argliku iseloomuga koeraga. Ta ründas ebakindlusest kõik inimesi, kes püüdsid temaga suhelda. Kuna tegemist on karjakoeraga, siis on Echol väga tugevalt arenenud karjatamise instinkt, mis paistab ka tema käitumisest (nii loomi kui inimesi, püüab ta jalast näksata, et ajada nad liikvele:)
Kuna Echo sai meie perre võetud kui tuleviku lootusena koeraspordis, siis hakkasin teda kohe sotsialiseerima. Kutsikakooli läksime 10 elunädalal, Echo kasvamisel lisandusid jalutuskäigud linnatänavatel, sõidu rongiga, trammiga, bussiga, rahvarohket kohad. Usinasti sai külastatud kohti, kus oli teisi koeri ja ärritajaid).
3 elukuust alates toimusid mängud agility platsil ja takistuste vahel:) Väikese koeralapse päevad möödusid lühikeste mängude, söömise, puhkamise ja muidugi karja teiste koertega.
Minu vanemad koerad (Karu ja Abby õpetasid väikesele Echole kodukorda ja toetasid minu kui karjajuhi staatust:).

Pikk sotsialiseerimise periood (see on tõsine töö omanikule), palju palju mängu, läbi mängu sõnakuulelikuse õppimist ja muidugi armastust ja turvalisust pakkudes, on täna Echost sirgunud koer, kelle üle võin tõeliselt uhke olla.

Ta on pühendunud kõigis oma tegevustes, ta on püüdlik ja väsimatu, ta on kiire õppimisvõimega, ta aksepteerib inimesi ja luba ennast juba katsuda. Hmm..., koertega on ta veel vigurvänt, tahaks ikka nats neid näksata, kuigi seda rohkem pulli pärast (sellega me veel teeme tööd).

Õhtuti magama minnes, annan Echole musi ja tänan mõttes, et ta minu ellu tuli, ta oń väike päike igas päevas!

Nüüd on aeg kajastada Echo tegemisi ja toimetamisi, pane ennast valmis, sest mul on tunne et siit tuleb neid palju:)

Siiralt,
Echo ja Piret