esmaspäev, 26. august 2013

Rahvusvahelised agility võistlused 25.08.2013

Sellel nädalavahetusel toimusid rahvusvahelised agilitivõistlused (CACIAG rahvusvaheline agility tiitel), mida korraldas TAKO, toimumiskoht Luige, kohtunikuks Antonin Grygar.

Rahvusvaheline võistlus koosnes kahest võistlusest hüpperada ja agilitirada, millel oli koondtulemused ja eraldi anti välja A3 klassis mini, midi ja maksis rahvusvaheline tiitel CACIAG.

Enne võistlusi tutvusin natuke kohtuniku "käekirjaga" sirvides tema varasemaid radu, et olla kursis mis meid ees ootab. See oli tänuväärne tegevus (tavaliselt ma seda ei tee).
Antud kohtuniku rajad olid minu jaoks üsna võõrad. Nimelt selgus, et kohtunik on orienteeritud oma radade loomisel kiirusele ja kaugjuhtimisele. Misõttu meeldib talle kasutada lühikesi tunneleid ( lühike tunnel 3m on kogemuse puudmisel tõsine petekas, sest koer liigub läbi tunneli väga kiiresti ja üsna kerge on viga tulema). Lisaks sellele kasutab ta palju ärasaatmisi, sest rada on ehitatud nii, et lihtsalt ei jõua iga takistuse juurde.
Olen lugusid selliste radade kohta kuulnud aga senini ise kogenud ei ole.

Ühesõnaga kõik, mis ma enne võistlust kohtuniku kohta teada sain oli vaid kasuks ja radade nägemisel miski mind endast välja ei viinud. Küll eelmisel päeval saime mõlemal agility rajal DSQ aga see oli hea käpaharjutus järgmisele päevale.


Hüpperada distants 200m, kiirus 4,3 m/s
Hüpperada on meil Echoga üsna käppas. Reeglina meil erimeelsusi rajal ei teki ja kõik sujub plaanikohaselt. Siiski kogesin, et olen veel üsna algaja A3 klassi tegelane, kuna pärast raja õppimist, tekkis uus mõte, kuidas rada läbida. Kuigi treener alati ütleb, et ära rada muuda, jookse nii nagu algselt õppisid, otsustasin ma siiski parema plaani kasuks.
Ja see töötas! Kuna ma olen üks krooniline hilineja, olen nii mõnigi kord pidanud starti minema rada õppimata. Sellisel juhul olen õppinud rada vaid platsi kõrvalt. Seda juhtub ka treenigutel:)
Nii, et muuta oma jooksuplaani enne starti ei ole minu jaoks keeruline.

Jooks sujus hästi, vaid üks väike vimpka. Nimelt jooksis Echo mulle pärast kolmandat takistust ise tagant sisse ning riivas mu jalga. Olen üllatanud et kohtunik mulle selle eest viieka andis, sest koer ise jooksis mulle pihta. Samas kohtuniku sõna on viimane ja selle üle ei vaielda:)
Kokkuvõtteks: Aeg 36,6, kiirus 5,46 m/s, 7 koht  (11 osalejat)

VIDEO https://www.youtube.com/watch?v=8rIbTHc3lOM

Agilityrada distants 200m, kiirus 4,0m/s
Kui ei oleks ennast ettevalmistanud, tundnuks see rada üsna raske. Nüüd aga oli vaid vaja leida õige plaan, kuidas rada läbida.
Ühtegi väga rasket kohta ei olnud, raskeks tegi raja kiirus. Ja loomulikult kontaktpinnad, mis olid kõik esindatud v.a laud.
Kõigele vaatamata sain nii mina kui ka Echo hästi hakkama. Kõik kontaktpinnad said korralikult käpaga ära katsutud. Rada oli puhas ja kiirust oli ka.
Kokkuvõtteks: aeg 41.31, kiirus 4,84 m/s, II koht (11 osalejat)

VIDEO https://www.youtube.com/watch?v=CYwW7zBdWaQ

Kahe raja kokkuvõteks saime 5 koha ja reserv CACIAG

See võistlus oli mitmes mõttes minu jaoks eriline, nimelt esimest korda oli midi klassi 12 koera (võibolla ma eksin aga ma ei mäleta nii palju võistlejad selles klassis varem Eesti võistlusel).

Antud radadel oli palju õppida ja oli mitmeid hetki, kus sain kinnitust, et minu oskused vajavad veel lihvimist. Ei tule mul see raja planeerimine hästi välja.

Echo füüsiline vorm on paranenud. Pärast Belgiat olen võtnud Echo füüsilise vormi käsile. Nimelt nõu küsinud koerafüsioterapeudilt, suhelnud hinnatud koerasportlastega ja antud tõu aretajatega.
Kuna sport ei ole minu jaoks võõras, mõistan hästi lihasmassi teket, südame jõudlust ja kestvust.
Niisiis hakkasin pöörama rõhku mitte Echo näljutamisele vaid koormuse andmisele.
Meie nädalakava on sellest hetkest muutunud, nüüd sisaldab see peale niisama looduses keksimisele ka regulaarset jooksu (traavis) ratta kõrval, ujumist, lihase masaazi, kiiret sprinti ja tempo muutmist.
Seda kõik mõistlikus koguses vastavalt koera võimekusele.
Selline treeningplaan ei võta palju aega, pigem tuleb seda planeerida, et füüsiline treening ei langeks kokku agility treeningpäevaga ja et koeral oleks nädalas ka puhkepäevi.

Ja mis kõige toredam, ei pea ma enam lugema toidkorra ajal kraanuleid vaid kuue pisukeseni, ning Echo ei ole pidevalt näljane. Kõike mõistlikus vahekorras.
Võistlus ise pakkus meeldivat pinget ja pingutust, kuna konkurents oli ääretult tugev.
Üsna uhke vaatepilt oli,  kuidas Tumanova oma bordercolliga jookseb. Tumanova kehakeel on nii kõnekas, et võiks välja lugeda, et järmine takistus on "hüppa puu otsa, või  lenda kuule" aga koer võtab täpselt selle takistuse mis õige, nagu ta oskaks ise numbreid lugeda:)
Lihtsalt supper! Teine mõte mis tekkis oli teemal, kas siis on ikka õige koeraga kaasa joosta nagu teevad enamus võistlejad või pühenduda nii tõiselt koerale takistuste õpetamisele, et koer on võimeline enamus rada distantsi pealt jooksma. Kumb stiil rohkem koera peatab,  Tumanova koer olenemata, et ta jooksis distantkäskluste peale ei kaotanud aega ega võtnud kordagi kiirust maha rohkem, kui selleks vajadus oli.
Ehk tekkis (väärt)mõtte, et äkki koeraomanik ikkagi ei kasuta koera täispotensiaali, kui jookseb koeral kõrval, äkki just on õige anda õigeaegselt teada järgmine takistus ja lasta koeral ise kõige optimaalsemat trajektori leida.
Ühesõnaga selle pika jutu mõtel oli: Tumanova borderi kiirus agility rajal 5,46 m/s (Echol 4,84)!
Veel pakkus tõsist konkurentsi soomlased koeraga kooikerhondje  kiirus 5,24 m/s.


Kokkuvõtteks: Üle pika aja oli meil edukas võistlus. Saime oma esimese agility reserv CACIAG ja oleme valmis järgmine nädal Soomes käppa proovima.

 Piret & Echo

kolmapäev, 7. august 2013

Tagasivaade EO 2013 Belgia võistlusele

Sellel aastal toimus Euroopa Open Belgias Neeroeterenis, kus osales ligi 800 koera 33 riigist.
See võistlus sai ka minu ja Echo jaoks debüüdiks välisvõistlusel.

Võistlus oli suur nii osalejate arvu, kui korralduse suhtes ja emotsioone on palju.
Meie reis algas juba teisipäeva õhtul kui Echo kokku pakkisin ja lennukile suundusime.
See oli ühtlasi ka Echo esimene teadlik lennureis (kui välja arvata tema saabumine Eestisse beebipõlves).
Saabudes kolmapäeval Neeroetereni, ootas meid ees 28 kraadi sooja, päike ja suur laagriplats kuhu iga minutiga lisandus uusi autokaravane mis oli pungil täis koeri.

Neljapäeva hommikul võistluskeskusse saabudes avanes üsna võimas vaade, igast august igast praost tuli välja, möödus ja liikus meiega (mina ja Echo) ühte suunda sadu bordereid kelle vahele mahtus veel liikuma omakorda sadu sheltisi.
Esmapilgul oli kogu see virr-varr üsna ehmatav ja röövis hetkeks minu enesekindluse.
Kuid siis algas ametlik treeningpäev ja kogu minu tähelepanu oli suunatud olla õigel ajal õiges kohas.

Siinkohal tuleb mul suured tänusõnad ja kiidusõnad öelda meie Team Leadrile (hüüdnimi Rebane), kes oli alati kohal ja hoolitses minu kohaloleku eest ning võitles õiguse ja maailma rahu eest :)

Treenigrajal ilutses takistus "laud", mis tähendas meile Echoga, et aeg on hakata lauda õppima (me küll olime lapsepõlves sellega tutvunud aga sellest juba aastad möödas"). Nii möödus kogu meie treeningsessioon laua õppimisele, mis lõpuks ka natuke välja tuli. Sellel hetkel oli mul pilt selge, et meie võistlus kestab healjuhul hetkeni kuni jõuame rajal lauani :)
Nüüd jääb vaid oodata, mis rajale laud pannakse.


Reede 25.07. Võistkondlikud jooksud
Mina olin võistkonnas Poolakatega kus oli 2 puudlit ja 2 püreneekat. Oma meeskonda ma kordagi ei kohanud, isegi polnud õrna aimu millised minu võitluskaaslased välja näevad (kui  välja arvata koeratõugu).

Agilityrada (meeskondlik)

Rada oli hästi joostav ja mitte põrmugi raskem, kui meie treeningud kodus. Kõik sujus hästi kuni poomilt tuli üks ilus tõuge ja maandumine täpselt kontakpinna ees maas, ning viieks oli käes.
Järgmine viiekas kukkus kiige pealt, kus Echo mõnusalt kiikus, sest aega tundus tal palju käes olevat.
Ülejäänud rada sujus üllatusteta ja meie koht sai olema kusagil 90 ndal mail.
Ausalt öeldes nii taga me pole Echoga veel kunagi olnud :)
Tulemus: 2 viga, aeg 42,0 sek, võitjaaeg 37,9. Koht 193, 360 osalejat, millest 128 DSQ



Hypperada (meeskondlik)

Rada oli vägev, hästi tehniline ja nõudis head juhtimisoskust.
Meil tuli hästi välja, Echo oli hea koostöö ja ka mina andsin endast parima. Kuna hypperada asus õues teistest võistlusplatsidest kaugemal, oli seal mõnus rahulik miljöö.
Seetõttu suutsin ka ise palju paremine keskenduda ja meie jooks sujus hästi.
Puhas rada kiirus 35.120 sek kaotus võitjale 4,18 sek. Koht 57, 357 osalejast, millest 123 oli DSQ.

Pärast reedest päeva oli enesetunne hea, Echo tuju ja olemine väga hea, küll natuke väsinud. Olime valmis rinda pistma laupäeval individuaalvõistlused.


Laupäev 26.07 Individuaal kvalifikatsiooni jooksud
Pärast reedet oli meil pilt selge missugune on teiste võistlejate ettevalmistus ja kogu see koerte paraad ei mõjunud enam nii hirmutavalt.
Kuna Echo käitumine üllatas mind korduvalt, siis juba laupäeval ma tundsin, et enda jaoks on antud üritus korda läinud. Echo kordagi ei näidanud välja ebakindlust või argust.

Nii siis suundusime oma järge ootavale rajale

Hypperada

Rada oli kift. Jälle vajas rada tegusat ja aktiivset juhtimist, vältimaks lõkse ja samas säilitama koeral kiirust. Echo oli kiire ja mina olin tubli:)
Vaid üks pulk lendas täiesti mõtetus kohas, ehk see oli lihtsalt ebaõnn :(
Tulemus: 1 viga, aeg 35,93 sek, võitjaaeg 32,74 sek. Koht 46, osalejaid 191, millest 103 DSQ

Agilityrada
Sellest rajast ma eriti midagi ei mäleta, aga DSQ ma sain ja kindlasti oli see mu enda süü :)

Pühapäev 28.07
Finaali agilityrada
Enne oma jooksu sai jälgitud mini rada, kus oli minu kardetud "laud", nägin paljusid DSQ tänu lauale ja valmistusin oma "lauabarjääri" vastu võtma.
Siis aga selgus et midi rajale lauda ei tulnud, selles veendudes oli kergendus nii suur, et isegi kontakpinnad mind ei hirmutanud.
Esmalt kiirustasin rajal A takistusega, kus saime viieka, edasi sujus kõik hästi. Kuni tegin väga lolli vea juhtimises. Nimelt otsustasin suunata Echo poomile, mille kõrval oli ka tunneliauk tunneli poolt.
Echole oli see sõnum üsna üheselt selgea ja kõhklemata lippas ta tunnelisse.
Finaali DSQ käes, edasi läks jooks juba  mõnusa muusika saatel ja Echo oli tubli.



Kokuvõtteks:
Mul on kõige suurem rõõm Echo käitumise üle. Ta oli tõeliselt tubli oma tõu iseärasuste kohta (argus, kergelt ehmatav, ebakindel).
Isegi inimeste karjumine, kõva muusika ja vilistamine, mida Echo koges esimest korda ei viinud minu väikest sõpra endast välja. Ta oli rajal täielikult pühendunud minule.
Iga võistluspäeva lõpuks oli koeratüdruk nii väsinud, et vedas ennast vaevu hotellituppa ja magas nagu kott.
Kindlasti tuleb meil natuke kaalulangetusega tööd teha, samas konsulteerudes paari püreneeka kasvatajaga selgus, et Echo ei ole paks, seda kinnitas ka pilt pärast Echo ujumist.
Palju rohkme tööd aga vajab kontakpinnad. Nad on küll olemas rahulikul momendil, kui aga mäng käib mõisa peale või mina olen lohakas on ka kontakpinnad läinud.
Ja teades seda nõrka kohta tekib stardis tõsine ärevus, mis kandub üle ka koerale.

Samas jälgides teisi võistlejaid, on paljudel kontakpinnaprobleemid, isegi tipus olevatel koertel. Siiski võidavad need kellel on õnne, kiirust ja kontakpinnad :)

Võistlusradu saab vaadata siin:  http://european-open-2013.jimdo.com/course-plans/

Tulemused siin: http://european-open-2013.jimdo.com/results/

Minu jooksuvideod:
http://www.youtube.com/watch?v=hPISzJpYzmw
http://youtu.be/u6u4ivs6-qI

Piret& Echo

esmaspäev, 1. juuli 2013

27 - 28 juunil agility võistlused

27.06-28.06 toimusid Veskimetsa Ratsaspordibaasis järekordsed agility võistlused, korraldaja A-Koer, kohtunik Lidija Belajeva (Läti).

Kuna võistluste toimumiskoht oli meie kodu lähedal, siis põhjust osaleda leidus mitmeid.
Nii sammusimegi laupäeva pärastlõunal ratsaspordibaasi poole.
Ilm oli ka meie poolt, mõnusalt pilves ja mõnusalt soe, mitte palav.

Kohtunikuks oli seekod noor Läti preili, keda küll näo järgi teadsin varasematelt võistlustelt aga esimest korda jooksin tema radasid.
Mitmed märgid viitasid vist vähesele kogemusele kohtunikuna. Esmalt see, et kohtunik ei kasutanud vilet stardi märguandeks, tean et see on lubatud aga siiski tekitab mõtetut segadust. Kuna võistleja on niigi närvis ja kohtuniku käega viipamine võib olla mitmeti tõlgendav (nii ka juhtus, ühel võistlusel ei saaud maxi klassis ükski koer tulemust kirja).
Hoopis rohkem pani mind imestama, et rada mõõtes ei mõõtnud kohtuni tunneleid ja ka korra A takistust sisse. Vaid mõõtis tunneli otsani, siis tõstis mõõdikuratta õhku ning jätkas mõõtmist teise tunneli otsast.
Hmm... kuna rajal oli vähemalt 2 (pikka - 6 m) tunnelit korraga  ja vahel lisaks veel üsk lühike (3m), siis kokku see teeb ju 15m!!!.  Koera jaoks ju suht arvestatav distants.

Kui eelpool nimetatud välja jätta, siis rajad olid nauditavad. Ma olen üldse reeglina radadega rahul.

Hypperada -   I koht, kiirus 5,36 m/s
Kimasime nagu jaksasime, just nimelt nagu jaksasime, kuna Echo kehakaal ei taha kuidagi langeda ja söögiisu on nagu hobusel. Seega esimene rada ja panime täiega.
Kõik läks õnneks ja saime esimese koha.



Agility rada - III koht, kiirus 4,15m/s
Stardil viga midagi ei olnud, kontaktpinnad sai võetud (nagu Echoga kokkuleppisime). Mingil põhjusel on meil ikka ja jälle ületamatu see viimane takistus, nii ka seekord põrutas Echo viimasest aedikust mööda, millest tuli auga välja teenitud viiekas.

Kuna peame salamisi oma väikeõeks Mia't pikakarvaline püreneekas, siis sellel rajal saime hoida Miale pöialt ja tal läks hästi, rada sai lõpuni joostud ja kiirust oli tal vägevalt, isegi viiekaga jooksis Mia II koha välja ja meie jäime III, esimese koha võttis rahuliku ja väga enesekindla jooksuga vanameister Piko (sügav kummardus neile!).
Olen ammu juba oodanud aega mil Mia paneb oma viienda käigu sisse, sest pole midagi motiveerivamat, kui just võistelda oma tõuga. See on ühtmoodi armas, motiveeriv ja inspireeriv.
Ühesõnaga kuigi me jäime kolmandaks oli suur rõõm Mia üle, kes sai meist võitu ja just nimelt kiirusega!



Agility rada  - II koht, kiirus 4,84 m/s
Sellel rajal oli meil Echoga enesekindlus kodus ja kõik näis toimivad. See võistlus tõi veel häid emotsioone, nimelt kogesime oma klassi püsse, kes hakkavad pead tõstma. Meie teine tugev konkurent Djoker tegi seekorda võimsa etteaste. Puhas rada nagu meilgi aga kiiruseid ei anna võrrelda. Siit jäi meile vaid II koht.



 Võistluspäeva võib nimetada korda läinuks. Jah, tõdema peab, et sellise "sardelliga" me muidugi ilma ei tee, nii et tuleb toitu vähemaks võtta, hmm... aga pole enam midagi vähemaks võtta:)
Siinkohal meenub mulle see mustlase lugu, kus mustlane otsustas harjutada oma hobust toiduvabaks. Ja ta saigi sellega peaaegu juba hakkama aga kurask hobune suri ära :)...

 Piret & Echo

esmaspäev, 18. veebruar 2013

16.02 Sassi Tallis agility võistlus


16. veebruaril toimus Pärnumaa Koertespordi Klubi Minu Sõber eestvedamisel agility võistlus Sassi tallides, kohtunikuks Svetlana Zolodnikov.

Meie võistluskarjäär on olnud  viimasel ajal  üsna tagasihoidlik. Tegelikult on rahulik aeg vaid kasuks tulnud nii mulle kui ka Echole. Oleme stabiilses tempos teinud trenni, millega hoidnud oma motivatsiooni agility suhtes.

Nüüd, siis otsustasime Echoga, et aeg on jälle hakata ennast ettevalmistama, et kevadel ja suvel edukalt rahvusvahelisel areenil käppa proovida.

Jooksusussid autosse, koer peale ja Pärnu poole punuma.
Mõnusaks võistluseks oli kõik soodus - ilma oli ilus (külma mõõdukalt), tuju hea, minu füüsiline vorm- hea, Echol tuju hea (vaid kehakaal jätab nats soovida).

Agilitirada
Esimene rada tundus juba rada õppides üsna mõnus, lõkse oli, joosta ja juhtida sai. Echo läbis rada  hästi, isegi kontaktpinnad said ilusti võetud, siis aga enne lõppu mingi jama. Echo jooksi A takistusest mööda, siis A takistuse alt läbi ja ring ümber takistuse, kuni suunasin ta õige kontaktpinna peale ja finiš oligi päästetud. Selle "kaheksa" jooksmisega tekkis kerge ajakulu ja saime viieka.
Tulemus: aeg 34.03, 5 viga, III koht, kiirus 5,02 m/s

Kui nüüd jälgida võistluse protokolli, siis mulle teeb head meelt, et vaatamata liivaplatsile (mis ei ole meile tavaline tingimus) ja Echo kehakaalule, oli esimesel rajal Echol väga kiire aeg 5,02m/s, vaid Süsi oli meist kiirem 5.03 m/s.
Kui veel saaksime nats kehakaalu ka alla, oleks Echo üsna konkurentsivõimeline:)

Hüpperada
Rada oli mulle väga meelepärane (kerge vist ei ole kohane öelda:).
Echo koostööga olin ka väga rahul. Puhas rada.
Minu üllatuseks oli Echo kiirus hüpperajal väiksem kui agility rajal.
Tulemus: aeg  31.50, I koht, kiirus 4,6 m/s.  (Ka sellel rajal jääb Echo kiirus  vaid Boltyle alla).

Kokkuvõteks: meil läheb hästi :), oleme valmis järgmisteks startideks