pühapäev, 16. september 2012

15.09-16.09 Agility võistlused

15.09-16.09 toimus Agility võistlus Tallinnas, korraldajaks TAKO, kohtunik Nils Lindqvist (Rootsi).

See on esimene A3 klassi võistlus Echoga.
Ettevalmistus nõrk ehk siis trenniga me ennast eriti väsitanud ei ole, küll oleme kontaktpindasid natuke harjutanud.

Otsustasime siis trenni kasuks:)
Võistlusplatsil avanes mulle üllatav pilt, nimelt A2 kõigil radadel ilutses okser oma hiilguses ja ega ka A3 sellest ilma jäänud.
Nii see okser varjutas kõiki meie laupäeva kolme jooksu, sest ilmselgelt oli kõigil radadel okser, mida Echo on trennis proovinud vaid 3 korda.

Ükskõik, mida ma ka rajal ei proovinud (ettevalmistada okseri hüppeks) oli see koerale ülejõu käiv.
Kogu see okser-pokseri  lugu võttis mul selleks päevaks tuju ja motivatsiooni, mille tulemusena oli minu juhtimine rajal laisk, lohakas ja koera segav.

Kuna tuju polnud ollagi siis ei jäänud tulemata ka kõik ülejäänud kehvad emotsioonid.
Nimelt ma ei ütle mitte kunagi ühegi kohtuniku kohta halvasti ja isegi ei mõtle nii, kui rada on keeruline ja mul ei tule juhtimine välja. Pigem olen alati optimistlik ja hindan keerukaid radasi, sest sellise rajaga tulevad välja sinu ja koera nõrgad kohad.

Aga vot eile sai ka minu karikas täis.
Kui vaadata seda dsq arvu võistlusel, siis selge see, et jah meie Eestlaste jaoks on okser üldjuhul nõrk koht. No oleks võinud ju mõne raja siis okseri vaba teha. Või kohtuniku mõte ongi "ära teha". Jõudis ju kõigile see sõnum juba esimeste 2 jooksuga kohale, et oleme selles nõrgad.
Kontaktpinnad:  kuigi see reegele ei ole veel kinnitatud, et esimesi kontaktpindasid enam ei hinnata, siis mõned seda veel teevad. Jälle ülim nõme lugu, vähemalt oleks võinud seda siis, enne uut rada meelde tuletada, et vot mina hindan ka esimesi kontaktpindasid.

Raja jookstavus:  mida aeg edasi seda kiiremaks lähevad koerad ja seda aeglasemaks tuleb rada teha aga...  Olen oma agility ajaloo jooksul näinud erinevaid kohtunike radasid ja eriti hea kogemus oli just eelmine võistlus kus tegemist oli vaieldamatu spetsialistiga, kes arvestas ennekõike koera tervist ja heaolu.
Rada võib olla keeruline aga samas koerasõbralik. 
Selline rada kus tuleb koer pidevalt seisma võtta, et jälle täiesti arulage manööver teha, ei ole koerale tervislik ega ka juhile tore. Ausalt öeldes võtab ikka motivatsiooni täiesti maha. Kuhu on kadunud agility puhul fun? Õige vastus: Ukse taha, platsilt väljaspoole.
Nüüd siis minust ja Echost ka. Kui senini oli meie jaoks rajad üsna kerged ja pigem vead olid minu plähmerdamine, siis nüüd on pilt teine.
Uus kogemus on mul joosta A3 raskust rada, hoida tempot Echoga. Koer käitub rajal hoopsi teistmoodi ja tunnen, et  nüüd tuleb hakata pingutama:)
Jooksuga ei ole mul probleeme, jõuna Echoga tempot hoida aga sellise kiiruse pealt juhtimine on juba teema, mida tuleb harjutama hakata.

Selleks, et A3 saada hea tulemus, tuleb mul oma kehakeelega tõsist tööd tegema hakata (millele ma siina ei ole üldse tähelepanud eriti pööranud). Iga väike lisa liigutus on koerale juba suunakäsk:)

Homme siis veel 2 jooksu, kuigi jälle need okserid:((
Mul küll väike kaval mõte, et kui nagunii need okserid meie jookse rikuvad, juhul kui rada lubab, siis suunan Echo lihtsalt okserist mööda, olgu siis see kohtunik õnnelik oma okseriteg:P

Piret&Echo

teisipäev, 7. august 2012

Üleminek A3

Paljud on minu käest küsinud, et kas olen loobunud agilitist. Vastus - ei ole loobunud. Põhjuseid on olnud erinevaid, et meid Echoga viimasel ajal stardis vähe nähtud.

Kui Echoga trenne alustasin, siis oli minu strateegia sama nagu minu eelmiste koertega. Kiiresti kõrgele kaugele.
Siis aga selgus, et et kõik koerad ja tõud ei ole ühesugused ja just Echol on väga oluline lähenemiseviis. Olin mures, et Echo on aeglane, ka sellele olen leidnud vastuse aja jooksul.
Aega on vaja! Kuhugi ei ole kiiret, eriti veel koeraga, kes on ebakindel ja väga tundlik.

Just tasa ja targu liikumine Echoga kindlustab edu (kindlasti olen ka palju uut katsetanud, mis on nõudnud oma aja). Echol on vanusega kasvanud eneskindlus, oskused ja tõusnud kiirus. Muidugi ka toidulaud on hästi kontrollitud :)

Niisiis, kuna aega meil on ja kiiret pole kuhugi, oleme küll üsna tobetate vigade tõttu istunud A2 klassis kaua. Samas see on olnud stressivaba treeninguperiood.
 Sellel nädalavahetusel Pärnus toimunud agilitivõistlustele regasime vaid agiliti radadele, kuna hüpperajal on meil juba puhas tulemus käes.

Esimene agilitirada A2
Rada supper lahe, mõnusalt joostav ja juhitav. Juba õppimise ajal tõusis mul enesekindlus. Jah, eks ma ikka seda poomikontakti nats pelgasin, kuna viimased jooksud on kõik selle nahka läinud (liiatigi, et trennis seisab Echo kontaktil nagu kulda)

Stardipauk antud ja jooks võis alata, supper! Rada möödus hästi, kontaktid võetud kuni jõudis kätte viiman hüppetakistus. Äkki tekkis mul tunne, et Echo võib viimasest takistused mööda joosta, seega võtsin hoo maha ja loomulikutl jäin koerast taha ja pusserdasin. Echo küll hüppas üle ja mulle tundus juba, et ongi puhas tulemus käes, kuni jõudis meie treener Sveta kulm kortsus minu juurde ja teatas, et mida sa siin rõõmustad, ise ajasid pulga maha :(
Just..., minu süü, oma ebakindluse ja segadusega kukkus viimane hüppetakistuse pulk ja viiekas oli jälle taskus.

Tulemus: I koht, 1 viga

Teine agilitirada A2
Oma tujul me Echoga langeda ei lasknud, vaid pigem pidasime "sõjaplaani" kuidas järgmine rada kõik hästi läheks.
Rada oli jälle supperlahe! On kohe nauditav sellist rada joosta.
Stardis väike erutus endal sees aga mis ma ikka pabistan, kui mul supper tiimikaaslane (Echo).
Nii tulistasimegi stardist minekut ja kõik sujus hästi, mida lähemale finish tuli, seda suurem erutus hinges tekkis, tundsin juba poole jooksul kuidas süda sees põksub (see tunne on just see miks mulle meeldib võistelda, selline võistlusärevus :), käed kergelt krampis ja väike pinge kehas. Kõigele vaatamata ületasime ka raja teise poole takistused ilusti ja seekord jäi ka viimase takistuse pulk ülesse.
KÄES! Puhas tulemus seekord taskus.
Tulemus: I koht ja O tulemus.

Hea oli tunda, et meie tulemus Echoga läks paljudele korda, paljud armsad koerasportlased on meile pöialt hoidnud ja kaasa elanud.
Nüüd siis A3 hmm..., hetk tundus, et jah nüüd võib vist esikohtadele hüvasti öelda, sest aukartusega vaatan A3 nimekirja, kus mind tervitavad ees "vanad kalad".

Arutades meie edasiseid plaane ja jagades oma kõhklusi A3 klassi suhtes Svetaga (treeneriga), toetas ta meid väga. Nimelt Sveta oskab motivatsiooninupu meis ülesse leida. Kinnitades, et me oleme ka konkurentsi võimelised A3 klassis, tuleb vaid trenni teha ja asja mõnuga võtta.
Usun Svetasse ja usun ka Echosse.

Järgmine tuleproov juba sellel nädalavahetusel Veskimetsas.

Piret & Echo