teisipäev, 7. august 2012

Üleminek A3

Paljud on minu käest küsinud, et kas olen loobunud agilitist. Vastus - ei ole loobunud. Põhjuseid on olnud erinevaid, et meid Echoga viimasel ajal stardis vähe nähtud.

Kui Echoga trenne alustasin, siis oli minu strateegia sama nagu minu eelmiste koertega. Kiiresti kõrgele kaugele.
Siis aga selgus, et et kõik koerad ja tõud ei ole ühesugused ja just Echol on väga oluline lähenemiseviis. Olin mures, et Echo on aeglane, ka sellele olen leidnud vastuse aja jooksul.
Aega on vaja! Kuhugi ei ole kiiret, eriti veel koeraga, kes on ebakindel ja väga tundlik.

Just tasa ja targu liikumine Echoga kindlustab edu (kindlasti olen ka palju uut katsetanud, mis on nõudnud oma aja). Echol on vanusega kasvanud eneskindlus, oskused ja tõusnud kiirus. Muidugi ka toidulaud on hästi kontrollitud :)

Niisiis, kuna aega meil on ja kiiret pole kuhugi, oleme küll üsna tobetate vigade tõttu istunud A2 klassis kaua. Samas see on olnud stressivaba treeninguperiood.
 Sellel nädalavahetusel Pärnus toimunud agilitivõistlustele regasime vaid agiliti radadele, kuna hüpperajal on meil juba puhas tulemus käes.

Esimene agilitirada A2
Rada supper lahe, mõnusalt joostav ja juhitav. Juba õppimise ajal tõusis mul enesekindlus. Jah, eks ma ikka seda poomikontakti nats pelgasin, kuna viimased jooksud on kõik selle nahka läinud (liiatigi, et trennis seisab Echo kontaktil nagu kulda)

Stardipauk antud ja jooks võis alata, supper! Rada möödus hästi, kontaktid võetud kuni jõudis kätte viiman hüppetakistus. Äkki tekkis mul tunne, et Echo võib viimasest takistused mööda joosta, seega võtsin hoo maha ja loomulikutl jäin koerast taha ja pusserdasin. Echo küll hüppas üle ja mulle tundus juba, et ongi puhas tulemus käes, kuni jõudis meie treener Sveta kulm kortsus minu juurde ja teatas, et mida sa siin rõõmustad, ise ajasid pulga maha :(
Just..., minu süü, oma ebakindluse ja segadusega kukkus viimane hüppetakistuse pulk ja viiekas oli jälle taskus.

Tulemus: I koht, 1 viga

Teine agilitirada A2
Oma tujul me Echoga langeda ei lasknud, vaid pigem pidasime "sõjaplaani" kuidas järgmine rada kõik hästi läheks.
Rada oli jälle supperlahe! On kohe nauditav sellist rada joosta.
Stardis väike erutus endal sees aga mis ma ikka pabistan, kui mul supper tiimikaaslane (Echo).
Nii tulistasimegi stardist minekut ja kõik sujus hästi, mida lähemale finish tuli, seda suurem erutus hinges tekkis, tundsin juba poole jooksul kuidas süda sees põksub (see tunne on just see miks mulle meeldib võistelda, selline võistlusärevus :), käed kergelt krampis ja väike pinge kehas. Kõigele vaatamata ületasime ka raja teise poole takistused ilusti ja seekord jäi ka viimase takistuse pulk ülesse.
KÄES! Puhas tulemus seekord taskus.
Tulemus: I koht ja O tulemus.

Hea oli tunda, et meie tulemus Echoga läks paljudele korda, paljud armsad koerasportlased on meile pöialt hoidnud ja kaasa elanud.
Nüüd siis A3 hmm..., hetk tundus, et jah nüüd võib vist esikohtadele hüvasti öelda, sest aukartusega vaatan A3 nimekirja, kus mind tervitavad ees "vanad kalad".

Arutades meie edasiseid plaane ja jagades oma kõhklusi A3 klassi suhtes Svetaga (treeneriga), toetas ta meid väga. Nimelt Sveta oskab motivatsiooninupu meis ülesse leida. Kinnitades, et me oleme ka konkurentsi võimelised A3 klassis, tuleb vaid trenni teha ja asja mõnuga võtta.
Usun Svetasse ja usun ka Echosse.

Järgmine tuleproov juba sellel nädalavahetusel Veskimetsas.

Piret & Echo