esmaspäev, 25. aprill 2011

Viimane laagripäev ja koju sõit

Käes ongi viimane päev. Sooja on varjus 24 kraadi, päikese käes ise ei jõua eriti liikuda, rääkimata koerad:)
Juhtimine: Raja asetus on muutunud ja plaani on võetud kõik see, mis nädala jooksul õpitud, proovile panna.
Tik-tak, tagant võetavad takistused, kontaktpinnad (kes kuidas siis õppis), võimalikult sirged trajektorid, surumine. Algus õppisime rada, tuli leida kõige sobilikum juhtimine oma koera jaoks. Jah, kui nüüd jälgida teiste jookse, siis muutus oli toimunud enamusel. Silvia küll ütles, et kui keegi ütleb, et ta on tik-taki 2 päeva või 2 nädalaga selgeks saanud, siis on see kindlasti üle pakutud, küll võiks see aeg olla umbes 3 kuud, mil koerale asi selgeks saab.
Esimestel päevadel toimus platsil jalutamine, selle kõrval, mis viimastel päevadel:) Kõik jooksid ja mitte vähe:))) Ja koertel oli lõbus, sest ka koerad panid 5 käigu sisse. Muidugi oli teinud oma töö, kuumus ja nädala jagu agilitit.
Tehniline osa. Aeg oli kätte jõudnud slaalomi ja kiige õppimisele. Kindlast ei ole mõnele see uudis, kuidas Silvia neid õpetaba aga mulle oli siin uut küll.
Slaalom: kaks rida keppe ja neid ei ole kunagi vähem kui 12, sest 12 keppi on n.ö üks takistus ja seda mõtet ei ole tark lõhkuda. Enne, kui sirged kepid (mitte kalde all, Silvia seda ei poolda) päris kokku lähevad (üheks reaks), tuleks õpetada koerale erinevas suunas sisenemise. Algul siis otse, siis ümber esimese kepi ja siis otse esimesse kepi vahesse. Kui koeral on slaalomi sisenemine iga nurga alt selge, viiakse kepid kokku ühte ritta. Silvia arvates on nii kergem koeral slaalomi sisenemist õpetada.
Kiik - minu küsimus oli, et kuidas saaks koera võimalikult kiire tempoga kiigel jooksma panna. Tavaliselt hakkavad väiksemad koerad kiige keskel kallutama, et siis alla otsa joosta.
Vastus: reeglina koerad kardavad kiige "pauku" kui kiik otse vastu maad lendab. See on neile kergelt ebameeldiv. Kui aga see "pauk" teha koerale meeldivaks, siis jookseb ta hea meelega täie kiirusega ja teeb kiige otsas mõnusa lennu maani.
Lühidalt õpetusest: Õpeta koera käpaga sahtlit ja ust kinni lükkama, mõlemal juhu tekib sama hääl, kui kiigel. Nii tekib koeral antud häälega positiivne emotsioon, kus tegevus läheb aina kiiremaks ja enesekindlamaks. Koer hakkab rõõmuga "suruma" käpaga, millele järgneb kole hääl:)))

Veekord pean ütlema, et mulle jättis erakordse mulje Silvia oskus tõlgendada nii agilitit kui ka kõike muud koerale läbi trikkide.
Päeva lõpus võttis Silvia iga tiimi eraldi ette ja andis oma arvamuse ja soovitused edaspidiseks.
Echo kohta siis järgnev: väga hästi ettevalmistatud ja koeraga on hea töö tehtud. Echo on  üsna pehme iseloomuga ja väga meele järgi. Mis, ei ole agilitis ja tippspordis väga hea eeldus. Nimelt, püüdlikud ja meele järgi koerad mõtlevad rajal liiga palju, nad kardavad eksida, sest soov olla juhile meele järgi on suur.Seega koer ei jookse rajal vabald vaid pidevalt mõtleb, mida ta tegema peab, see omakorda aga pidurdab vaba liikumist ja hoogu. Tundlikult koeralt (Echo),ei saa ka psühholoogiliselt nii palju nõuda, kui tugevama iseloomuga isendilt. Tundlik koer reagaeerib juhi käitumisele alati (kui tuleb rajal viga tunnetab seda koer ja sellest tekib tal negatiivne emotsioon:().
Silvia soovitus mulle: mängi rohkem koeraga agility platsil ja lase tal eksida, ilma, et sa selles pettuks.
Jookse maksimaalset koos koeraga rajal ja suru koera rajal nii palju kui võimalik (minu kommentaar: hullult hästi töötab surumine, kui seda õigesti teha:). Anna koerale aega saada parimaks! Iga koer on oma tempoga. Echo on alles noor koer ja ta ei ole veel küps oma parimateks sooritusteks.
Vot nii on lugu:)

Kokkuvõtteks: olen nüüd mitu päeva seda kõike seedinud, mida selles laagris kuulsin, nägin ja kogesin.Pean ütlema, et olen rahul, et seal ära käisin. Sain kõigile oma küsimustele vastused (millele siiani keegi vastata ei ole suutnud). Jah, nii mõnigi vastus oli mitte minu meele järgi, samas nüüd on minu tegutsemise suund selge ja arusaadav.Nüüd tean, kus lagi ette tuleb ja kus võivad tekkid takistused, millest mul aimugi ei olnud.
Ei ole ju uudis see, et minu unistused ja eesmärgid on koeraspordis suured. Samas saan aru, et selleks et tippu jõuda, peab olema paljude asjade kokkulangevus ja lihtsalt suurest soovist ei juhtu veel midagi.
Tean, et Echol on palju nõrkasid kohti ja paljudest olen ma juba jagu saanud, siiski on ta mul väike päike igas päevas.  Ja üle "laipade" ma ei lähe. Ka sellele koerale lubasin (nagu olen teinud ka teiste oma koertega), et me teeme agilitit senikaua kuni see on nii mulle kui Echole tore.Kui üks meist soovib loobuda, siis nii on ja küll me siis mõne muu toreda tegevuse leiame.

Sloveenia võistlusele me kahjuks ei jõudnud, seoses tehniliste põhjuste tõttu:(
Pärast 2100 km sõitu jõudsime väsinult kuid õnnelikult tagasi koju, kus meid ootas ees Abby ka Karu:)

Tänaseks on Echo reisilt väljs puhanud ja Tako hallis lendas nagu piksenool tunnelleid :))). Tundub, et me oleme rohkem nagu sisehalli agility sportlased:)))

Tänan kõiki, kes meie seiklustele kaasa elasid, loodan, et suutsin kõik olulise laagrist ka edasi anda.
Nüüd nädala jagu puhkust ja järgmine peatus "tunnelite karikas" :)

Piret & Echo

neljapäev, 21. aprill 2011

Eelviimane laagripäev on saanud õhtale

 Laagri sponsor       

Käed ja nägu on päkesest põlenud, ...
Hommikul ootas meid eest nagu arvata oligi, sama takistuste asetus, mis eile. Rada loomulikult uus:)
Juhtimine: mulle tundub, et iga päevaga lähevad rajad kergemaks. Algus mõtlesin, et see on imelik, hiljem aga leidsin, et sellele võivad olla head põhjused. Koerad (ka omanikud) on väsinud pikast laagrist, õhutemperatuur aina tõuseb (täna oli 22 kraadi varjus) ja võibolla oleme ka midagi selle ajaga õppinud, et enam nii keeruline ei tundu see juhtimine:)
Siiski, olles varasemalt palju keerulisi radasid harjutanud, võin väita, et täna oli lihtne ja kiire rada. Endiselt lasi Silvia meil praktiseerida tik-takk'i erinevate nurkade alt, et see ikka päris selgeks saaks. Huvitav on see, et Silvia vahetab võimalikult vähe juhtimisel kätt. Proovisin seda minagi ja sain hea kogemuse. Mulle on hakanud väga meeldima n. ö "surumine", see aitab koeral ennast hästi koondada ja koeral oleks nagu magnet ninas, mis tõmbab teda järgmise takistuse poole:)) Aeglastele koertele annab surumine juurde kiirust, kiiretel aitab paremini koondada ja juhtida. Siiski eeldab see liikumist koera lähedal.

Juhtimine: Jätkus tik-taki õppimine. Nimelt Silvia selgitas, kuidas paljud on tik-takist valesti aru saanud seega ka kasutavad valesti, mis omakorda ei anna supper tulemust.
Tik-taki õppimine on järk järguline protsess. Algus tehakse peenikese postiga, kus õpetad koera pöörama ümber posti nii lähedalt kui koer suudab (ta on nagu vorst ümber posti:). Alustada ei ole soovitatav hyppetakistuse aiaga, see on liiga raske ja koer ei saa aru, et tal tuleb ennast max. ümber aia keerata.
Järgmisena tuleb koeral lasta teha mitu ringi järjest ümber posti, sest nii saab ta aimu mida me tegelikult temalt ootame. Algajale koerale on see üsna raske.
Kui pöörlemine ümber posti selge, tuleb võtta hyppetakistuse üks aed ja ümber selle lasta koeral pöörelda. Koer peab maanduma nii lähedale kui võimalik aia taha. See kuhu koer maandub sõltub kust koer ära tõukab, ehk käskluse ajastus on väga oluline. Kui koer ennast tõukele juba sätib on hilja käsklus anda, sest hyppe peal ei saa koer enda keha suunda enam oluliselt muuta. Kui koer saab pööramisega mõlemasse suunda ilusti hakkama, siis hakkame teda saatma kaugemalt, koera õige maanudmise kohal klikime.
Tihti jääb aga see ka kogu tik-taki õppimiseks - see on lihtne koerale, kui ta kord selle selgeks saanud on. Aga see on vaid algus, sest kui koer oskab otse takistusel tik-taki teha ei tähenda et ta seda oskab erineva nurga alt ja kui omanik on erinevas asukohas (omanik jääb seljataha, omanik jääb maandumis poole, omanik on takistusega paraleelselt küljel jne). Samuti tuleb koerale õpetada takistuse erinevaid suundi (külje pealt, tagant poolt jne). Ehk kõik võimalikud variandid tik-tak'ga tuleb koerale selgeks õpetada, et sellest ka võistlusel kasu oleks.
Edukaks jooksuks peab olema koeral mitu erinevat käsklust takistuse ületamiseks. Sest, kui koer jookseb kas otse takistust või võtab suure kaare pärast takistust (vasakule või paremale) siis ta jookseb pika sammuga.Kui me aga tahame et koer ennast koondaks ja sooritaks võimalikult tiheda hyppe, tuleb anda meil sellest talle ka teada, siis saab koer ennast ise ettevalmistada ja sooritus tuleb lühike ja täpne.

Trikitrenn: olen alati veendunud olnud, et rikid on vajalikud koera füüsilise jaoks ja täna sain ka sellele veelkord kinnitust .
Silvia seletus trikkidele: koeral trikkide õpetamine on alati mingi eesmärgiga, kehaline või mentaalne.
Kõik trikid mida me õpetame koerale on kõike muud kui soov teha tsirkuse koera:)
Koer kasutab agilitis vaid osa oma lihaseid ja kui siis on vaja vahel mõnda teist lihasgruppi kasutada on see koerale lausa et võimatu. Seega ei ole koeral kes ei ole ettevalmistatud füüsiliselt võimalik sooritada tihedaid pöördeid, joosta võimalikult otset trajektori, seda veel kõik täiskiiruse pealt.
Niisiis, trikide tegemist nimetab Silvia füsioteraapiaks, sest enamus tema trikide ideed on koera füsioterapeudi poolt saadud. Füsioterapeud teeb samasid asju vaid ise koera "väänates" ja "käänates". Silvia ühendas kaks üheks - füsioteraapia ja fun ning sai trikide õpetamise:)
Trikide selgistused: füüsiline vorm koeral:
pea pöörded vasakule ja paremale (lihaste venitus)
pea pööramine otse alla ja natuke üless (kaela lihaste venitus)
koera pöörded ümber oma telje mõlemas suunas (kõhu külglihaste venitus, soojendus)
istumine saba peal (käpad üle tõstetud) - tasakaal
käpaga koonu puudutamine
yle jala hyppamine - hyppelihaste soojendus
kükitamine - tasakaal ja jalalihased
kahel jalal seismine (ka diagonaalis) - tasakaal, erinevad jala lihased
palli peal seismine, istumine, lamamine - oma keha kontrollimine, tasakaal

ja nii edasi ...

Enne agility trenni, tuleks teha just koera tujule vastavaid harjutusi. Kui koer on väga ergas ja aktiiven on vaja koera rohkme ettevalmistada mentaalselt (panna koer kuulama) - mõtteharjutused: käpad risti, rullimine, puuduta käpaga koonu, tõsta ülesse erinevaid jalgu, kõrval kõnd.
Kui koer on kontaktne aga ei ole aktiivne: keerutamine ümber juhi, pööramine ümber koera telje, hyppamine, jalgade vahelt 8; istumine saba peal jne.

Kui koer on millegist häiritud ja ei saa kontakti, siis tuleks teda ülesse kütta näiteks haukumisega. Lasta koeral käsu peale haukuda, see alati aktiviseerib ja tekitab julget tunnet.
Lase koeral teha mingit tegevust mis tekitab talle positiivset emotsiooni.
Näiteks kui kodus koer enne sööki muutub aktiivseks, siis nimeta kuidagi seda emotsiooni ja iga kord kinnita seda. Nüüd võta see emotsioon välja kui oled agility trennis/võistlustel ja aja koer sellega käima:)
Vot sellised on tänased uued mõtted.
Uuteks trikides olid täna: pallil kõndimine, kükitamine, roomamine ja tagurpid roomamine, kaheksat roomamine ja lõpuks "koju" roomamine:)))

Echo oli täna tubli, pärast esimest jooksu, küsisi Silvia, et mida sa temaga tegid, et ta sul nüüd nõnda jookseb:))
Kui homme on Echo sama tubli kui täna siis on laupäeval kindel võistlusele minek. Hetkel on võistlusele reganud 166 koera, kõikides klassides on palju koeri aga A2 midi
on 5 koera:))) Eesti lipp on juba välja tõmmatud ja lehvib stardinimekirjas Echo nime taga, loll oleks nüüd mitte minna ja anda loobumis võidu.
Tuleb ikka minna proovima käppa selle maa agility ässadega.



Magusat und teile ja meile

Piret & Echo

kolmapäev, 20. aprill 2011

Kolmas laagripäev

 Laagri sponsor        
Kogunesime agility platsil kl. 9.00 hommikul. Maa oli natuke veel härmas, muru märg, sooja 10 kraadi, ilm päikeseline.
Täna ootas meid ees uus platsi asetus:)
Juhtimise osa: Rajal oli vaja koeral ümber takistuse tihedaid pöördeid teha, kus tuli nüüd kasutada eelmistel päevadel õpitud tik-tak'i. Päev oli kuum ja juba 2 treeningpäeva seljataga, seega läks täna esimene päeva pool lihtsalt koertega kontakti loomisele ja raja läbimisele.

Tehniline osa: minu teine suur ootus sai täna rahuldatud - "running contacts"!
Silvia selgitas kahte põhilist kontaktpindade meetodit: two on two off ja running contacts.
Loomulikult eelistab Silvia jooksu kontakte, kuna see on kiirem ja koeral loomulikum liikumise viis. Nüüd siis sellest lähemalt. Parima lõpptulemuse saab siis, kui koer enne jooksvaid kontakte ei ole üldse kontaktpindasid õppinud.
Jooksva kontakti õpetus:
Alusta vaibast (2-3m lai ja 3-4m pikk). Vaibaga ei saa koer eksida, see ei ole maast kõrgem (koeral ei ole vaja tegeleda oma hirmudega), vaip on piisvalt lai, et koer ei jookse küljepealt maha (mis võib juhtuda puust lauaga alguses). Harjuta vaipa seni kui koer on saavutanud maksimum kiiruse vaibal joostes. Vaiba lõpus peab olema koerale motiveeriv preemia (soovitatav mänguasi).
Siis aseta vaiba äärde väike kõrgus (puulatt), et kui koer jookseb vaipa siis kinnitub tal äärest üle jooksmine.
Järgmise sammuna tõsta vaip puulati peale ja lase koeral sellel arendada maksimum kiirust. NB! Nüüd pane tähele!!! Kui sa soovid, et sinu koer hakkaks jooksma poomi ja A takistust kiirelt tuleb igat koera jooksu premeerida. Iga kord peab preemia olema pärast jooksu.
Alguses ära üldse jälgi kas koer puutub kontakti või mitte, ikka saab preemiat pärast jooksu. Kui kohe hakata premeerima valikuliselt siis koera motivatsioon langeb ja ei teki kiirust.
Kontaktpinda hakka jälgima siis, kui latt on tõstetud nats maast ja koer on õppinud seda kallet täiel kiirusel jooksma. Koer saab alati preemia (see on see mis koera motiveerib kiiremini jooksma), aga kui puutub korralikult kontaktpinda siis kliki ja anna veel ekstra boonus (sinuga mäng, teine mänguasi, toit jne).
Edasi jätka kalde tõstmist ja vaheta vaip väiksema vastu mis liigub kalde lõppu.Premeerimine jätkub, preemiat eest ära võtta ei tohi, siis kaotab koer pikapeale kiiruse.
Hea soorituse eest tuleb koera lihtsalt rohkem premeerida.
Jooksvate kontaktidega tuleb ka igal treeingul pärast kontakti koera premeerida.

Kui hakata koera ümber õpetama (esmalt on koerale õpetatud "two on two off") jooksu kontakti, on suur võimalus, et koeral tekib segadus ja sellest ei tule midagi välja. Kuigi see on tehtav:) "Two on two off" on kergem koerale õpetada, kuna detailid saab selgeks kodus ilma agility takistusteta.
Mina sain muidugi kiita Echo kontaktpindade eest (two on two off) ja siinkohal ei jäta ma jonni ja alustan jooksvate kontaktide õppimist:) Jooksvad kontaktid on alati kiiremad kui teised juhtimis võtted.

Trikitrenn: ka täna oli, mille üle imestada. Pealt vaadates keerulised trikid, muutusid äkki nii imelihtsateks:)). Õppisime täna koera tagurdama ümber juhi ja tagurdades slaalomit.
Teine trikk oli ettevamistus esimsel kahel käpal kõndimine (tagumised jalad üleval). Kolmas trikk: vasakpoolsed (esimene ja tagumine) käpad üheaegselt üleval:))
Ja siis lõpetuseks oli meil sahtlite rada - sahtlid olid erineva suurusega ja erineva kõrgusega7-8 tükki reas.
Silvia selgitus trikkide juures: kõik trikid on mingi kindla eesmärgiga. Et koer oskaks oma jalgu eraldi kasutada: taga jalgu koos, esijalgu koos ja siis kõiki jalgu eraldi - see on agilitis palju abiks.

Echo päev oli täna üsna kirju. Algus ei saand kuidagi jälle vedama. Kuid päeva peale, kui olin kõne Svetale teinud ja küsinud nõu hakkasid asjad muutuma. Mul on ikka supper head treenerid ja ma ei saa aru miks ma üldse siin olen???!!!
Usaldades Svetat, palusin nõu, et mida ma peaks tegema, et Echol agility vastikuks ei muutuks. Hetkel on mul küll tunne, et nii kui ta seda agility rada näeb , sooviks ta minema joosta. Sveta kuulates mind ära, ütles "jajahh.. kuule jäta, see agility hetkeks ja hakka agility platsil Echoga hoopis SK tegema (Echo armastab SK väga)."
Viskasin telefoni käest ja läksin Echot sellega üllatama.
Echo küll algus natuke vaatas ringi aga siis tuli talle SK meelde ja nii me usinalt seda tegema hakkasime keset AG platsi. Echo unustas kõik oma probleemid ja me toimetasime ja mängisime ja kõik oli nii nagu tavaliselt. Vot see oli lahe, see oli nii lahe, et mul tekkis vaid üks küsimus, miks ma siin olen, kui mul on supper treener kodus!!! Treener kes teab mind ja minu koera unepealt ja oskab leida alati alternatiive ja lahendusi isegi 2000 km kauguselt:)

Hiljem teisel agility jooksul jooksis Echo nii hästi kui selle palavaga ta suutis. Tempo oli aeglane aga kogu rada oli puhtalt jookstud (k.a takistuste ümebr minekud, kontaktid ja tik-takid). Saime veel kord kinnitust oma tugeva ettevalmistuse poolest.

Õhtul käisime Echoga veel väikesel matkal ja nüüd väike koeratüdruk magab kõht taeva poole:)
Homme on ees järgmine kuum päev ja uued üllatused:)

Piret & Echo

teisipäev, 19. aprill 2011

Teine laagripäev

Hommik algas vara ja hea tujuga, tundus, et ka Echo oli välja puhanud kui põllule temaga pissipaake tühjendama läksime.
Päev algas kl. 9.00, kui kogunesime agility rajal. Minu suureks üllatuseks oli täna hommikune takistuste asetus väga sarnane sellega, mis eile õhtul meist maha jäi.
Ja mul oli ka õigus.
Nimelt Silvia selgitus oli järgmine: noorte ja algavate koertega on soovitatav treenida mitu trenni järjest sama takistuste asetusega.
Põhjused järgmised.
1. noorel koeral tekib kiiremini rajal enesekindlus, millega kaasneb ka kiirus
2. koer õpib juhti paremini jälgima. Joostes sama takistuste asetusega erinevaid radasid, peab koer usaldama juhti, mitte mäletama eelmist rada ja ennetama juhi käsklusi.
Raskem variant on, kui joosta rada nii, et näiteks osad takistused on sama jäjestusega, mis eelmisel rajal.
Nii tegime ka täna trenni, et kordagi ei muutnud takistuste asetust.
Tänane juhtimise osa.
Selgus, et enamus koeri ei oska võta takistust väljast poolt (joosta takistuse taha ja hypata omaniku suunas), paljud koerajuhid juhivad üle - liiga palju ja segast kehakeelt. Sõnaline käsklus on koerale konkreetne sõnum kuidas ta peab antud takistust võtma ja kehakeel (juhil) peab ütlema mis on järgmine takistus.

Juba tuttav lause: juhtides koer, ära mõtle ja tegele selle takistusega mida koer hakkab võtma vaid tegele järgmise takistusega. Kui sa suunad oma mõtted ja tegevuse takistusele mida koer just ületab, oled hiljaks jäänud järgneva info andmisega koerale.

Kui rajal on 19 takistust siis joostes rada, on sul alati 18 valet takistust ja üks õige - tegele selle õige takistusega, mitte ära püüa blokeerida neid valesid:) Kui koerajuht tegeleb vea vältimisega siis suur tõenäosus, et see viga tulebki, sest koer loeb juhti ja tema tegevust. Seisev koerajuht rajal ei saa olla kunagi kiire juht. Kui sul on aega siis jookse alati võimalikult lähedal koerale, kui koer on kiire siis püüa leida lõikamisi kus saad koerast ette aga ära jookse ette seisma. Koerajuht peab alat olema liikvel platsil.

Juhtimine: treeningu viga alati paranda, juhtimisvea korral ära katkesta jooksu!
Kui koer teeb vea treeningul (kontaktpinnal viga, ajab pulga maha, jätab slaalomis vahele jne.) katkesta jooks ja lase koeral uuesti teha. Kui teisel korral teeb koer sama vea, siis kolmandal korral tuleb koera aidata, et tuleks õigesti välja.
Kui viga tuleb juhtimisel, koerajuht suunab valele takistusele, jätka rada. Koer peab oma juhti alati usaldama, kui me teeme juhtimises vea ja siis katkestame jooksu anname me koerale teada, et me ise ka täpselt ei tea kuhu poole joosta:) Sellisel juhul koer ei hakka meid usaldama ja kui on pingeline hetk, siis koer pakub oma loomingut rajal ennetades juhti ja joostes enda parima äranägemise järgi.
Seega juhtimisvea korral, alati jäta koerale mulje, et nii oligi vaja joosta.
Rajal koera "surumine" muudab koera liikumis trajektori väga kiireks. Surumine on alati kiirem kui suunamine. Silvia kasutab seda tehnikat üsna palju, kuid see eeldab koeraga üsna lähedal liikumist. Surumine tähendab koera trajektori mõjutamine kehakeelega.
Seda on raske seletada aga praktiseerides oli see tõesti koerale kerge ja kiire:)

Tehnilien osa: õppetasime koerale takistuse võtmist väljaspoolt. Praktiseerisime eile õpitud tikk-takki kasutamist rajal erinevates kohtades. Ja mis põhiline, õppisime millal on vale seda käsklust kasutada.
Takistuste vahele jätmine rajal (ehk siis kuidas vältida lõkse). Koerale erinevate takistuste õpetamine. Enamus koeraomanike usub siiralt, et koet teab kõiki agility takistusi. Nüüd selgus, et ega ikka ei tea küll. Silvia kommenteeris seda järgmiselt: agility on lihtne ja lõbus ala, kui endale selgeks teha, mis on oluline koeral teada. Koer peab teadma eranditult kõiki takistusi, lihtsamid manöövreid: mine ümber selle takistuse; mine võta see takistuse teisel poolt; tee pööre ümebr selle takistuse jala; ignoreeri seda takistust. Kõik ülejäänud info on toetav info ja võib olla ka kehakeeles. See tundub nii lihtne, et hetkeks tekkis mul tunne," I can do that!:)"

Trikitrenn - täna sain vastused nii sõnakuulekuse küsimustele kui ka mõnele triki sooritamisele. Õppisime selgeks kolm trikki:
1. koera pööramine ümebr oma telje. Koera esikäpad seisavad paigal ja vaid tagumised käpad liiguvad. Selle trikiga sai meil korda kohe ka kõrval liikumine ja pöörded - SUPPER!
2. algus sai tehtud koera esimestel käppadel kõndimine ja tagumised õhus. Ka sellel trikil on saba. Selle triki algusfaasiga saab hiljem koera suunata endast kaugemale tagurdama ja selg ees tagasi tagurdama.

Nüüd on veel vaid üks uudishimu rahuldamata, et kuidas täna Echol läks.
Hommik algas meil lootustandvalt Echol silm säras, kui ta majaomaniku hobuse karjamaal hobusesitaga möllas.
Agility platsile jõudes oli Echol veel nagu ming tuju, aga kui meie korda kätte jõudis oli tuju jälle läinud. Echo ei tahtnud mitte midagi teha. Ei hüpata, ei mängida. Olin nõutu, sai ju nii kaugele tuldud ja ootused olid suured. Panin Echo tagasi puur (tegelt ta jooksis sinna ise vabal soovil) ja istusin, et asja üle tõsiselt järgi mõelda, kus ma olin teinud vea?
Pikalt mõeldes ja kaaludes jõudsin järeldusele, et siin on paljude asjade kokkulanegvus. Pikk reis, teistest koertest nii pikka aega eraldatus (Karu ja Abby jäid koju), loomulikult kuum päike ja siia otsa veel minu sisemine pinge. Mida rohkem Echo mind ignoreeis, seda rohkem ma keema sees läksin (muidugi ma ei näidanud seda välja aga kes siis koera lollitada suudab). Mulle nagu ei jõudnud platsil kõik see kohale, kui palju ma Echo käest nõuan. Veel enam, sain aru, et oma tugeva agility sideme lõhkusin ma Echoga esimesel laagri päeval. Selle asemel, et minna platsi peale mängima ja liikuma, võtsin ma ta puurist panin starti ja nõudsin kohe raja puhast läbimist. Kui Echo eksis siis jätsin raja poolel (see oli koerale nagu karistus) ja alustasin uuesti. Krt kas ma ei ole võimeline siis üldse õppima!!! Ma olen tema tublidusega ennast ära rikkunud ja nüüd eeldan et ta on fuc.... robot, kellele ei mõju miski ärritaja ja ta nagunii teeb mida ma soovin:(
Pärast pikka analüüsi ja mõtlemist sain aru, kui rumal ja ülekohtune ma Echo suhtes olen. Ta on noor ja kogenematu ja kõik võtab oma aja.
Ülejäänud päeva Echo magas oma puuris ja paar korda käisime lihtsalt agility platsil mängimas. Siiski õhtul kui algas trikitrenn lõik Echo silmad särama, koer oli kui ära vahetatud. Nautisime koos trikke, pärast mida suunudsime hotelli päevast puhkama.
Päike küpsetas ka täna mind ära, et pidin planeeritud matka mäkke edasi lükkama.

Tervitades,
Piret & Echo

esmaspäev, 18. aprill 2011

Esimene laagripäev


Pärast pikka sõitu ja jubedat hotelliööd oleme me lõpuks kohale jõudnud Sloveenia väikelinna, mille täpset nime ei ole ma veel tuvastada suutnud:(
Treeningpäev algas täna kl. 9, mingil seletamatul põhjusel arvasin, et hiljem, seega sai Echo hommikul kl 8 ajal tõsise kõhutäie süüa. Kl. 10 oli õues 16 kraadi sooja ja temperatuur alles hakkas hoogu võtma.
Lõpuks siis kohtusime Silviaga ja tema koertega:) VÕIMAS!
Laaris on koos meiega veel 2 koera Sveitsist, 2 Sloveeniast, 1 Saksamaalt, 2 Slovakkiast, 2 Belgiast, 1 koer Taanist. Esindatud on järgmised tõud: pürenee lambakoer (pikakarvaline), austraalia lambakoer ja sellest ka miniversioon:), malinos, border, terjer, parsons jack russel, horvaatia lambakoer, spitsi taoline koer.
Seltskond on kirju ja agility tasemed ka väga erinevad (kutsikast kuni võistlusklassideni välja).

Esmalt oli Silvia meile ettevalmistanud raja (kellegi rootsi kohtuniku oma:), mis oma raskusastmelt võiks olla A2.
Päeva esimesel poolel tegelesime juhtimisega.
Nüüd Echost, väike tubli koer oli pikast reisist nii segaduses ja ka väsinud et vot agility ei tulnud meil mitte kuidagi välja. Süüd oli: koera täiskõht, palav ilm ( 20 kraadi, päike lagipähe, kusjuures alles 2 päeva tagasi tegi Echo trenni 5 kraadi soojaga) , võõras koht ja esimest korda nii pikal reisil - reisistress.
Ühesõnaga ilustan ma seda, kuidas oskan aga otse öeldes, ei teinud Echo platsil mitte midagi:(. Olin ikka pärsi kurb,et kas nüüd nii ongi. Lõin käega ja panin Echo tagasi oma puuri puhkama, ise läksin filmima teisi tublisid:).
Hiljem, kui veel üks rada pandi ja jälle selleks, et Silvial tekiks arusaam, kellel mis probleemid agility rajal on, oli Echo ennast nats juba kogunud. Ta oli nõus rada jooksma aga vaid oma raja valikul :) ja jalutades:) krt nutma ajas see pilt.
Kõige selle peale arvas Silvia siiski, et Echoga on väga tubli töö tehtud ja et takistusi tunneb koer hästi ja minu kehakeelt jälgib hästi ja ta on võimeline ka minust lahti minema (selle eest võin Annet ja Svetat (minu agility treenerid) tänada:)
Pärast radasid tuli tehniline pool: Silvia leivanumber (tikk-tikk; takk-takk). Hmm njah..., minul oli asjast ikka vale arusaam. Väike Silvia poolne selgitus ja läks uuesti tikk-tiki ja takk-taki õppimiseks. Ja siis oh imet, Echo hakkas tööle, lihtsalt nii sama ...
Nii oli meil järgmise 10 min "õige" tikk-tikk ja takk-takk selge!

Mulle meeldib Silvia treening meedotil "koera trajektori " jälgimine. Juhtimine on maru lihtne, tuleb arvestada kas koer on ise kiire või koer võtab kiirust koerajuhi järg. Igal juhul on tema soovitus liikuda võimalikult palju koos koeraga ja olla koera lähedal.
Õhtu poole tuli õige magus osa: trikitrenn! See meeldis ka Echole. Uskumatu, kui kerge on koerale trikke õpetada!!! Mul tekis tunne, et siin kõik nii hästi välja tuleb on vaid Silvia fenomen. Ühesõnaga 40 minutiga õppisime me selges: käpad risti, istudes käppad püsti, mina kõnin samal ajal on koer minu varvaste peal. Need jäid ka veel õhtul koju harjutada, hotelli jõudes oli Echo nii väsinud, et nüüd võisin ma ise magusat viljaõlut juua ja kahel jalal kõndimist harjutada:)

Täna oli veel üks tore üllatus. Nimelt eelnevalt kokkuleppides tuli meile laagri külla Alar Kivilo, kes juhtumisi elab Silviast vaid 100 km kaugusel Horvaatias.
Lobisesime mõnusalt mõned tunnid ja siis tekkis Alari üks tore mõte. Tulevasel laupäeval on Sloveenias MM punktiarvestusega agility võistlus ( see tähendab, et suur võistlus). Alar läheb sinna võistlema, muidgi läheb sinna ka Silvia ja muidugi on ka Eesti esindatud Echo poolt!! Alar kutsus ja me ei saanud ka sellest kiftist mõttest loobuda. Panime ennast kohe võistlusele kirja ja kui kuumus meid ära ei tapa siis proovime ikka lippu kõrgel hoida:)

Nüüd aga magama ja vaatame mis hommne päev toob.

Teid tervitades,
Piret & Echo