Käes ongi viimane päev. Sooja on varjus 24 kraadi, päikese käes ise ei jõua eriti liikuda, rääkimata koerad:)
Juhtimine: Raja asetus on muutunud ja plaani on võetud kõik see, mis nädala jooksul õpitud, proovile panna.
Tik-tak, tagant võetavad takistused, kontaktpinnad (kes kuidas siis õppis), võimalikult sirged trajektorid, surumine. Algus õppisime rada, tuli leida kõige sobilikum juhtimine oma koera jaoks. Jah, kui nüüd jälgida teiste jookse, siis muutus oli toimunud enamusel. Silvia küll ütles, et kui keegi ütleb, et ta on tik-taki 2 päeva või 2 nädalaga selgeks saanud, siis on see kindlasti üle pakutud, küll võiks see aeg olla umbes 3 kuud, mil koerale asi selgeks saab.
Esimestel päevadel toimus platsil jalutamine, selle kõrval, mis viimastel päevadel:) Kõik jooksid ja mitte vähe:))) Ja koertel oli lõbus, sest ka koerad panid 5 käigu sisse. Muidugi oli teinud oma töö, kuumus ja nädala jagu agilitit.
Tehniline osa. Aeg oli kätte jõudnud slaalomi ja kiige õppimisele. Kindlast ei ole mõnele see uudis, kuidas Silvia neid õpetaba aga mulle oli siin uut küll.
Slaalom: kaks rida keppe ja neid ei ole kunagi vähem kui 12, sest 12 keppi on n.ö üks takistus ja seda mõtet ei ole tark lõhkuda. Enne, kui sirged kepid (mitte kalde all, Silvia seda ei poolda) päris kokku lähevad (üheks reaks), tuleks õpetada koerale erinevas suunas sisenemise. Algul siis otse, siis ümber esimese kepi ja siis otse esimesse kepi vahesse. Kui koeral on slaalomi sisenemine iga nurga alt selge, viiakse kepid kokku ühte ritta. Silvia arvates on nii kergem koeral slaalomi sisenemist õpetada.
Kiik - minu küsimus oli, et kuidas saaks koera võimalikult kiire tempoga kiigel jooksma panna. Tavaliselt hakkavad väiksemad koerad kiige keskel kallutama, et siis alla otsa joosta.
Vastus: reeglina koerad kardavad kiige "pauku" kui kiik otse vastu maad lendab. See on neile kergelt ebameeldiv. Kui aga see "pauk" teha koerale meeldivaks, siis jookseb ta hea meelega täie kiirusega ja teeb kiige otsas mõnusa lennu maani.
Lühidalt õpetusest: Õpeta koera käpaga sahtlit ja ust kinni lükkama, mõlemal juhu tekib sama hääl, kui kiigel. Nii tekib koeral antud häälega positiivne emotsioon, kus tegevus läheb aina kiiremaks ja enesekindlamaks. Koer hakkab rõõmuga "suruma" käpaga, millele järgneb kole hääl:)))
Veekord pean ütlema, et mulle jättis erakordse mulje Silvia oskus tõlgendada nii agilitit kui ka kõike muud koerale läbi trikkide.
Päeva lõpus võttis Silvia iga tiimi eraldi ette ja andis oma arvamuse ja soovitused edaspidiseks.
Echo kohta siis järgnev: väga hästi ettevalmistatud ja koeraga on hea töö tehtud. Echo on üsna pehme iseloomuga ja väga meele järgi. Mis, ei ole agilitis ja tippspordis väga hea eeldus. Nimelt, püüdlikud ja meele järgi koerad mõtlevad rajal liiga palju, nad kardavad eksida, sest soov olla juhile meele järgi on suur.Seega koer ei jookse rajal vabald vaid pidevalt mõtleb, mida ta tegema peab, see omakorda aga pidurdab vaba liikumist ja hoogu. Tundlikult koeralt (Echo),ei saa ka psühholoogiliselt nii palju nõuda, kui tugevama iseloomuga isendilt. Tundlik koer reagaeerib juhi käitumisele alati (kui tuleb rajal viga tunnetab seda koer ja sellest tekib tal negatiivne emotsioon:().
Silvia soovitus mulle: mängi rohkem koeraga agility platsil ja lase tal eksida, ilma, et sa selles pettuks.
Jookse maksimaalset koos koeraga rajal ja suru koera rajal nii palju kui võimalik (minu kommentaar: hullult hästi töötab surumine, kui seda õigesti teha:). Anna koerale aega saada parimaks! Iga koer on oma tempoga. Echo on alles noor koer ja ta ei ole veel küps oma parimateks sooritusteks.
Vot nii on lugu:)
Kokkuvõtteks: olen nüüd mitu päeva seda kõike seedinud, mida selles laagris kuulsin, nägin ja kogesin.Pean ütlema, et olen rahul, et seal ära käisin. Sain kõigile oma küsimustele vastused (millele siiani keegi vastata ei ole suutnud). Jah, nii mõnigi vastus oli mitte minu meele järgi, samas nüüd on minu tegutsemise suund selge ja arusaadav.Nüüd tean, kus lagi ette tuleb ja kus võivad tekkid takistused, millest mul aimugi ei olnud.
Ei ole ju uudis see, et minu unistused ja eesmärgid on koeraspordis suured. Samas saan aru, et selleks et tippu jõuda, peab olema paljude asjade kokkulangevus ja lihtsalt suurest soovist ei juhtu veel midagi.
Tean, et Echol on palju nõrkasid kohti ja paljudest olen ma juba jagu saanud, siiski on ta mul väike päike igas päevas. Ja üle "laipade" ma ei lähe. Ka sellele koerale lubasin (nagu olen teinud ka teiste oma koertega), et me teeme agilitit senikaua kuni see on nii mulle kui Echole tore.Kui üks meist soovib loobuda, siis nii on ja küll me siis mõne muu toreda tegevuse leiame.
Sloveenia võistlusele me kahjuks ei jõudnud, seoses tehniliste põhjuste tõttu:(
Pärast 2100 km sõitu jõudsime väsinult kuid õnnelikult tagasi koju, kus meid ootas ees Abby ka Karu:)
Tänaseks on Echo reisilt väljs puhanud ja Tako hallis lendas nagu piksenool tunnelleid :))). Tundub, et me oleme rohkem nagu sisehalli agility sportlased:)))
Tänan kõiki, kes meie seiklustele kaasa elasid, loodan, et suutsin kõik olulise laagrist ka edasi anda.
Nüüd nädala jagu puhkust ja järgmine peatus "tunnelite karikas" :)
Piret & Echo
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar