pühapäev, 27. märts 2011

26.03 Agility võistlus Tartus

26. märtsil toimus agility võistlus Tartus, korraldaja Koeraklubi "Säde" kohtunik Algirdas Valciukas Leedust.
Võistlus toimus maneeziz, kus on raske liiv, milles joosta üsna harjumatu nii koerajuhile kui ka koerale. Echole oli see esimene kord selle kohas võistelda.

Esimene agility rada. Esmalt rada vaadates paistis see mulle ehmatavalt keeruline ja kohe mitte A1 raskusele vastav. Rada õppides, selgus siiski, et asi nii hull ei ole.
Kui Echo maneezi tõin, nägin koera kehakeelest, et ta oli kuidagi eelarvamuslik. Koht oli tema jaoks võõras jaa natuke hirmus. Echo silmist oli sära kadunud, mida asendas tõsine uudishimulik pilk. Hakkasin Echoga mängima ja kontakti looma, et tal ei oleks aega oma uudishimu rahuldada ja oma ebakindlust kinnitada.
Rada oli kiire, takistuste vahemaad üsna pikad, seega joosta tuli!
Start oli OK. Poomi läbis Echo puhtalt pärast mida järgnes slaalom. Slaalomis kuulsin kuidas Echo tugevalt hingeldas ja siis poole pealt slaalomist välja astus vaadates mulle otsa nagu tahaks öelda, et mina enam ei jaksa!
Suunasin Echo uuesti slaalomi algusse ja tegime uue ringi, seekord tuli kõik ilusti välja. Järgmine takistus oli kiik, millest Echo lihtsalt üle lendas ja enne kui kiik maha jõudis oli Echo juba kõrge kaarega maandunud. Nüüd oli selge, et sellest jooksust ei saa asja ning otusustasin trenni kasuks. Suunasin Echo uuesti kiigele ja seekord siis ka korralik peatus(two on two off).
Edasi läks jooks plaanipäraselt, korralik A takistus koos peatusega, tunnel ja hyppetakistused.
Muidugi saime sellelt rajalt DSQ , lisaks saime esimese kogemuse liivaplatsil, kus heaks jooksuks vaja kogemust nii koerale kui ka juhile. See DSQ oli seda kogemust väärt.

Teine agility rada: takistuste asetus jäis samaks kui esimesel rajal vaid järjestus oli osaliselt muudetud. Stardis oli Echo väga pinges ja kuigi on tal hästi kinnitunud stardipositsioon lamamine, siis seekord Echo lamama ei läinud. Et mitte veel rohkem koeral pinget tekitada, lasin tal erandkorras jääda starti istuma.
Esimene vimpka tuli pärast teist tõket kus pidin koera suunama tunneli kaugemasse auku. Jooksin tunneli esimese augu ette ja (nagu loll) seisin koera liikumise suuna poole kõhuga!!!
Echo jooksis mulle peaaegu sülle, laiutamas käppasi ja küsimas, et kuhu kurat rada edasi läheb? Õnneks olin kiire reageeringuga ja suutsin ta viimasel hetkel õigesse tunneliauku suunata. Edasi sujus meie jooks segaduseta ja esimese raja vigadeparandused tõestasid ennast. Echo läbis teisel rajal slaalomi ja kiige puhtalt. Kogu rada oli puhas kuni viimase tõkkeni, millest Echo mööda jooksis:) Siinohal oleks kerge öelda et loll koer ja nõme rada:))
Tegelikult oli puhas minu viga. Nimelt oli raja lõpus serpentiin milles kasutasin sülepööret. Selle pöördega kaotasin ma ise nii palju aega, et ma ei jõudnud enam viimase takistuseni piisvalt kiiresti (eelviimase ja viimase takistuse vahe oli 7 m) ja Echo lihtsalt jooksis mööda.
Saime tõrke ja 5 veapunkti. Sellest olenemata olime selles jooksus essad (I koht) ja minu üllatuseks ka üleminek A2 klassi (olen orienteeritud vaid 0 tulemustele ja unustanud, et A1 klassis võib olla ka üks 5 veapunktiga tulemus:).

Seekorda siis niimoodi, palju uusi kogemusi ja mõtlemisainet. Nii minul kui Echol on veel palju vaja õppida ja kogemusi koguda.
Järgmine peatus Sloveenia, kus loodan saada Silvia Trkerman'i käest oma küsimustele vastuseid:)

Piret & Echo

neljapäev, 24. märts 2011

Agility laager Silvia Trkmani juures

Öeldakse, et ole ettevaatlik oma soovidega, need võivad täide minna!

Nii juhtus ka meil, minu unistus, osaleda Silvia Trkman koolitusel on täitunud.

Silvia on mulle suureks eeskujuks nii agilitis kui ka trikide õpetamisel. Olen pidevalt tema tegemist jälginud ja tema soovitusi kuulanud. Usun, et pürenee lambakoera koolitamisel on tema vaieldamatu spetsialist:), sest püreneekas ei ole border ja ei ole ka shelti.

Nüüd siis ühel heal päeval sain maili Silvia käest, kutsega tema laagrisse. Minu vererõhk tõusis nii kõrgele, et mõtlemata kõigele vastasin ma "Jah, muidugi ma tulen!".
Pärast mõnda hetke mõeldes, olles tagasi reaalsuses selgus, kõik see, mis selle otsusega kaasneb: vaba aeg (töölt puhkus), kuida sinna üldse saada - Sloveenia!!; rahaline kulutus.

Kuna olin juba oma vastus andnud siis otsustasin, sellest ka mitte taganeda.
5 päeva hiljem (täna) on selge, et töölt puhkuse sain:), transport leitud:), mõnus reisikaaslane olemas:), sponsorid olemas:).
Uskumatu! 5 päevaga on täiest ebareaalne saanud reaalsuseks.
Tundub, et õiged asjad tulevad meie ellu ise.

Nüüd siis vaim valmis, Echo autosse ja 16. aprill varahommikul algab sõit Sloveenia poole:)
See päev on käes! Osaleme Trkmani agility laagris Sloveenias.

Kindlasti kajastame oma reisi, koju saabudes.

Piret & Echo