pühapäev, 16. september 2012

15.09-16.09 Agility võistlused

15.09-16.09 toimus Agility võistlus Tallinnas, korraldajaks TAKO, kohtunik Nils Lindqvist (Rootsi).

See on esimene A3 klassi võistlus Echoga.
Ettevalmistus nõrk ehk siis trenniga me ennast eriti väsitanud ei ole, küll oleme kontaktpindasid natuke harjutanud.

Otsustasime siis trenni kasuks:)
Võistlusplatsil avanes mulle üllatav pilt, nimelt A2 kõigil radadel ilutses okser oma hiilguses ja ega ka A3 sellest ilma jäänud.
Nii see okser varjutas kõiki meie laupäeva kolme jooksu, sest ilmselgelt oli kõigil radadel okser, mida Echo on trennis proovinud vaid 3 korda.

Ükskõik, mida ma ka rajal ei proovinud (ettevalmistada okseri hüppeks) oli see koerale ülejõu käiv.
Kogu see okser-pokseri  lugu võttis mul selleks päevaks tuju ja motivatsiooni, mille tulemusena oli minu juhtimine rajal laisk, lohakas ja koera segav.

Kuna tuju polnud ollagi siis ei jäänud tulemata ka kõik ülejäänud kehvad emotsioonid.
Nimelt ma ei ütle mitte kunagi ühegi kohtuniku kohta halvasti ja isegi ei mõtle nii, kui rada on keeruline ja mul ei tule juhtimine välja. Pigem olen alati optimistlik ja hindan keerukaid radasi, sest sellise rajaga tulevad välja sinu ja koera nõrgad kohad.

Aga vot eile sai ka minu karikas täis.
Kui vaadata seda dsq arvu võistlusel, siis selge see, et jah meie Eestlaste jaoks on okser üldjuhul nõrk koht. No oleks võinud ju mõne raja siis okseri vaba teha. Või kohtuniku mõte ongi "ära teha". Jõudis ju kõigile see sõnum juba esimeste 2 jooksuga kohale, et oleme selles nõrgad.
Kontaktpinnad:  kuigi see reegele ei ole veel kinnitatud, et esimesi kontaktpindasid enam ei hinnata, siis mõned seda veel teevad. Jälle ülim nõme lugu, vähemalt oleks võinud seda siis, enne uut rada meelde tuletada, et vot mina hindan ka esimesi kontaktpindasid.

Raja jookstavus:  mida aeg edasi seda kiiremaks lähevad koerad ja seda aeglasemaks tuleb rada teha aga...  Olen oma agility ajaloo jooksul näinud erinevaid kohtunike radasid ja eriti hea kogemus oli just eelmine võistlus kus tegemist oli vaieldamatu spetsialistiga, kes arvestas ennekõike koera tervist ja heaolu.
Rada võib olla keeruline aga samas koerasõbralik. 
Selline rada kus tuleb koer pidevalt seisma võtta, et jälle täiesti arulage manööver teha, ei ole koerale tervislik ega ka juhile tore. Ausalt öeldes võtab ikka motivatsiooni täiesti maha. Kuhu on kadunud agility puhul fun? Õige vastus: Ukse taha, platsilt väljaspoole.
Nüüd siis minust ja Echost ka. Kui senini oli meie jaoks rajad üsna kerged ja pigem vead olid minu plähmerdamine, siis nüüd on pilt teine.
Uus kogemus on mul joosta A3 raskust rada, hoida tempot Echoga. Koer käitub rajal hoopsi teistmoodi ja tunnen, et  nüüd tuleb hakata pingutama:)
Jooksuga ei ole mul probleeme, jõuna Echoga tempot hoida aga sellise kiiruse pealt juhtimine on juba teema, mida tuleb harjutama hakata.

Selleks, et A3 saada hea tulemus, tuleb mul oma kehakeelega tõsist tööd tegema hakata (millele ma siina ei ole üldse tähelepanud eriti pööranud). Iga väike lisa liigutus on koerale juba suunakäsk:)

Homme siis veel 2 jooksu, kuigi jälle need okserid:((
Mul küll väike kaval mõte, et kui nagunii need okserid meie jookse rikuvad, juhul kui rada lubab, siis suunan Echo lihtsalt okserist mööda, olgu siis see kohtunik õnnelik oma okseriteg:P

Piret&Echo