kolmapäev, 31. august 2011

Kas edukas kaotus või hale võit?

Seekordne RV agility võistlus toimus 27.08 - 28.08 Luigel, korraldajaks TAKO, kohtunik Alen Marekovic (Horvaatia).
Osalesime mõlemal päeval nii agility kui hüpperajal.
Enne võistlust tundus füüsiline kui ka vaimne vorm minul ja Echol hea, kui mitte öelda suurepärane:) 
Olime valmis andma endast parima ja proovima käppa A2 klassi radadel.
Kahepäevane võistlus osutus väga üllatuste rohkeks ja kogemuste rikkaks.
Meie saagiks langes 2 esimest kohta ja üks teine koht.

Esimene võistlus - hüpperada.
Vohe.... rada oli päris päris raske. Raja õppimiseks oli 7 min, mis tundus nii imelühike, et vaevu suutsin üldse rada meelde jätta. Tavaliselt ei kasuta ma kogu õppimiseaega ära, kui asi on selge, siis ei ole ju mõtet niisama seal platsil kooserdada. Nüüd aga 7 min. ja mis meelde ei jää, see on rada:)
Palju keerutamist ja väga rasked pöördenurgad.
Enesetunne oli juba enne starti kuidagi nigel ja ega midagi head sellest oodata ei olnud, poolel rajal läks mull kõik sassi ja välja oli teenitud DSQ.
Kommenteerida ma seda rada ei suuda, kuna raske on üldse meenutada mida pidin tegema, mida plaanisin teha ja mida tegin:) Las ta siis olla...

Teine võistlus  - agility rada
Rada jälle vingelt raske, väga rasked jooksunurgad, poomi ja A peale minekud. Ühesõnaga täielik "hullumaja puhvet".
Võtsin ennast kokku ja parimal võimalikul moel püüdsin ka Echot ettevalmistada. Start ja tuld!
Kolmas takistus A, kuhu saatsin Echo täiesti vale nurga alt (kusjuures, rada õppides ma ei olnud kordagi mõelnud, et sellise nurga alt ei saa koer A takistust ületada)  Echo jooksis diagonaalselt A'le ja lihtsalt kukkus alla! sealt ka viiekas. Ülejäänud raja jooksime puhtalt ja kontaktpinnad olid kõik korralikult võetud:)
Hiljem treeneri Svetaga asja arutades, ütles ta kuldsed laused: "Piret, see viga näitab, et sa ei ole veel A3 klassiks valmis. Selliseid asju tuleb koerajuhil arvestada ja ette näha. A2 klassis on need eksimused veel lubatud:)" Jälle olin ma nõus tema arvamusega.
Minu üllatuseks said aga teised meie klassi koerad selle rajaga veel kehvemini hakkama, siit ka I koht ja kott süüa :)

Kolmas võistlus  - agility rada
Olin ennast ettevalmistanud radade raskuse osas. Teisel päeval palusin ka oma treeneri Sveta kaasa, et vältida lauslollusi oma juhtmises:)
Rada õppisime koos ja Sveta andis mulle head nõu, kuna ta oli enne käinud sama kohtuniku koolitusel ja tundis kohtuniku "käekirja".
Siiski, oli ka see rada paras präänik. Rada harjutades tekkis mul äkki kõhutunne, et slaalomi sisenemise nurk on kuidagi kahtlaselt raske.
Siinkohal tuleb varasemalt õpitud meelde tuletada: ära tegele vale takistuse või vea vältimisega, tegele õige raja jooksmisega. Slaalomini oli rada puhas, siis aga... krt küll, no nüüd oli küll Echo süüdi!! Joostes slaalomi, sisenes koer teisest pulgast:( miks? miks? miks? siis pusserdasime seal slaalomis ja edasi ma ei mäleta :) ega enam vahet ei olnud ka, tuju oli kuidagi väga rikutud:(

Hiljme jälle asja analüüsides, selgitasid teised, et minu varbad näitasid vales suunas ja et ma jäin liiga kaugele seisma jne. Selge selge, muidugi ma olin kindlasti tugev mõjutaja koera eksimuses. Aga, kui nüüd hästi järele mõelda, siis Echo on siiani slaalomit teinud igast asendist ja igat moodi alati viie peale. Ei ole vahet, kus mu varbad on või kuhu õlad näitavad. Pean silmas, et slaalomit peab koer alati ühte moodi tegema, ei ole ju korda kus ma paluks tal siseneda slaalomi teisest või kolmandast vahest. Seega, peab koer oskama slaalomisse siseneda olenemata kus ma olen või kuhu suunda mu kehaosad näitavad:). Ja kui ta slaalomis eksib siis vaid põhjusele, et see ei oli õigesti kinnitunud koeral.
Selle kõige jama peale saime me siiski I koha ja süüa :)))

Neljas võistlus - hüpperada
Rada ise tundus juba pärsi normaalne, olin vist juba harjunud, sest tegelikult oli see ikka raske:) Start oli hea, kõik sujus, kuni tunnelini ja siis üllatus ... Sirgesse tunnelisse koer sisenedes lendas samast august uuesti välja nagu oleks tal kummipael taga olnud!?
Ja siis meie "sõber" slaalom ja jälle sisenemine teisest vahest :) No kurat, tegi ikka hinge täis küll, kas see on nüüd  mingi uus trend või?
See pusserdus tõi meile 2 koha :))

Kokkuvõtteks: kuigi rajad olid rasked, mulle need meeldisid, sest peale raskete nurkade oli seal ka palju kiireid otsi, kus tuli joosta või koera pikalt ette saata (kui koer oskab lahti minna). Sai proovile panna palju siiani õpitud ja kogeda kui heal tasemel olen. Sai kinnitust tõsiasi, et õppida on veel palju:))
Kui vaadata finishi protokolli siis enamus jooksud on DSQ. Kas see näitab meie agilitisõprade taset või, et me oleme liiga ühes stiilis kinni (Põhja-Euroopa).
Ja siis veereb mõte küsimusele, et kas selliste tulemustega saada I koht, on see siis edukas kaotus või "odav" võit (tänud teiste ebaõnnele)?

Tore on see, et kontaktpinnad on meil tõusuteel, nüüd siis tuleb ette võtta jälle slaalom:))
Ja süüa on jälle mõneks ajaks:)
Kuna meie meeskonnas kehtib reegel, esikoht = broiler, siis peale võidetud toidukottide, pistsime me nahka veel 2 broilerit :))



Pildid:  Inessa Zaitseva
Piret & Echo

pühapäev, 7. august 2011

Agility võistlus Pärnus - Perkele need running kontaktid:)

Pärast pikka suvevaheaega võistlustest, otsustasime minna Echoga proovima, et kuidas meil siis poom välja tuleb:)Oleme terve suve tõsist vaeva näinud jooksu kontaktide õppimisega ja aus olles, ega eriti kuhugi jõudnud ei ole. Kord tuleb juba päris hästi ja siis on jälle kõik sassis ja pahasti:( Vahel on olnud päris loobumise mõte, siis tuleb jälle kius peale ja haaran otsast kinni. Echo on ka juba üsna segaduses mida ma temalt ootan ja kergelt sellest tüdinenud.Agility pidi ju fun olema?! Niisiis, läheme vaatame mis tuleb ja kui ei tule, siis pöördume tagasi "two on, two off" peale.
Seekordne agility võistlus toimus Pärnus, korraldajaks Pärnu Agility Klubi, kohtunik: Anne Tammiksalu.

A2 klass kolm võistlust:

I võistlus - agility rada.
Minu üllatuseks rajal poomi ei ole. Hmmm... olla selle üle nüüd õnnelik või õnnetu?
Rada õppides tundus nagu päris tehtav, ei ole erilisi lõkse ega keerulisi manöövreid. Poomi puudumisel oli kiik ja 2 korda A takistust.
Otsustasin, et jooksen kõik jooksud Echoga koos, st. ilm oli parasjagu nii kuum, kardsin, et Echo kustub mul lihtsalt ära. Start oli ilus, panime koos ajama ja kõik oli ok, A kontaktid olid korralikud, kuid siis tegin ise vea ja müürile (mida tuli otse ületada) saatmisel, suunasin Echo puusaga müüri taha, mille ta ka korralik koer ära võttis:)DSQ käes aga jätkasime jooksu. Ülejäänud rada oli puhas ja kiirust oli ka rohkem kui ma loota julgesin.


II võistlus - agility rada
Mis nali see nüüd on, jälle poomi pole?!! Selgus, et nii ongi, jälle 2 korda A takistus ja kiik rajal. Hmm... olla nüüd õnnelik või õnnetu:)
Echo läbis raja puhtalt nii A kui ka kiige kontaktid olid korras, kuigi jah pidin talle ikka kerge meeldetuletuse kontaktpinnale eelnevalt ütlema.
Siit ka esimene null tulemus A2 klassis ja I koht.

III võistlus - hpperada
Ka see rada oli väga lahe, sai kiirelt joosta:)Echo suutis selle raja üsna hästi vastu pidada (kuumust arvestades) aga mulle tegi kuumus vist liiga, sest suutsin raja unustada selle ainukese keerulise koha peal. Tulemuseks DSQ.

Kokkuvõtteks: järeldus,kui ei oleks agilitis poomi, siis meil läheks väga hästi:)
Tundub et vaatamata kuumale suvele ja tõsisele kontaktpindade ruineerimisele, Echole siiski agility meeldib.
Ja otsus on langetatud - perkele need running kontaktid, two on two off töötab väga hästi, võistelda on ikka sigalahe:)



Kohtunikule seekorda ka kindlasti suured tänusõnad, sest rajad olid väga vinged ja täiesti A2 tasemel.
Piret & Echo