esmaspäev, 24. oktoober 2011

22.10 Agility eksam

22 oktoober toimus agiliti eksam TAKO hallis, korraldajaks Agility Pluss, kohtunik Svetlana Zolotnikova.
Otsus osaleda, tuli üleöö, ei mingit erilist ettevalmistust vaid plaan teha trenni.

Agility rada
Rada oli hea, vaid üks serpetiin, mida ma kuidagi läbi ei närinud. Rada õppides, proovisin ma 4 erinevat varianti läbi ja miski ei tundunud nagu õige. Kobinatsiooni  (takistus) 4-5 on palju harjutatud aga keeruliseks tegi sellele järgnev takistus nr.6 .Küsisin lõpuks ka oma treenerilt Annelt nõu, tema soovitus oli hea aga kiire liikumise pealt ei olnud kindel, et see manööver mul välja tuleb (jookse nr 4 taha ja valsi tagurdades nr 5 mööda, saates koera nr 5 takistuse taha ise liikudes nr 6 takistuse suunas).
Ülejäänud rada õppisin suht möödaminnes selgeks. Echo läbis rada hästi, serpetiini tegi ta ise ära :). Ehk minu juhtimine oli seal nii konarlik ja ebaselge, et tubli koer sai õigete valikutega ise hakkama.
Paraku tuli vimpka sisse poomi kontaktil. Veendudes, et koer puutub kontakti, keerasin pilgu järgmisele kontaktile, mis aga mõjus Echole kui "täis käik edasi" ja ka tema pööras pilgu järmisele takistusele ning hüppas kontakti üle :( Ikka juhtub.
Tulemus: 1 viga aeg 33,38 sek.



Hüpperada

Rada andis võimaluse proovida erinevaid juhtimisstiile. Kombinatsioon 7-8-9 oli jälle väike dilemma. Nimelt plaanisin saata koera tunneli, vastu võtta ta sama käega ja lihtsalt kutsuda ta kaarega enda suunda ja saata nr.8 takistusele, jätkates edasi liikumist tunneli (nr 9) suunas. Siis aga tekkis treeneril arvamus, et sellise juhtimisega tulevad suured kaared. Nii otsustasin joosta nr 8 takistuse parema tiiva juurde ja võtta koer seal vastu ning suunata ta tunneli auku, nii ka tegin. Õhtul trennis aga proovisn juhtimise varianti, mida eksamil plaanisin ja minu üllatuseks, tuli joosku trajektoor sirge ja uskumatult kiire, koer jooksis esimesest tunneliaugust mööda kordagi sina vaatamata.
Muidugi unustasin ma suures õhinas kasutada jälle oma tik-tak'e mis oleks olnud kindlasti abiks koera kiirusele.
Ehco oli tubli ja kuna viimased nädalad ka dieedi peale, siis liikus ta ka üsna heas tempos. Tegin juhtimisel mitu viga, kuid Echo päästis ise need olukorrad.
Tulemus: puhas rada (teine 0 tulemus). Aeg 30,5 sek



Kokkuvõtteks: eksamil tul välja, kui ebakindel ja vähe kogemust mul on Echoga võistlemisel. Echo valmisolek on minu omast palju parem. Supperhea oli kogeda, kuidas koer platsil joostes on enesekindel ja suudab kaasa mõelda. Just see on see tunne, mille poole hetkel püüdlen - kiirus ja enesekindlus.
Siinkohal tuleb öelda ka tänusõnad korraldajale, üle pika aja agility üritus, mis oli pingevaba ja mõnus.

Piret & Echo

esmaspäev, 5. september 2011

AVAklassi esimene võistlus

03. septembril toimus Sõnakuulelikkuse võistlus, korraldaja TAKO, kohtunik Kaja Koor.
Võistlus toimus Murastes.

Meie pikk vahe SK võistlustest oli tingitud hantli õppimisest. Kord oli hantli toomine väga lõbus tegevus, siis saabus aeg kui hantel oli "väike vaenlane", siis järgnes ajajärk, kus hantlit oli tore närida jne. Nüüd siis lõpuks oleme jõudnud Echoga kokkuleppele, et hantel on võti mõnele lahedale tegevusele. Hantel selge ja läki võistlustulle:)

Meie SK võistlus algas pärast lõunat seega olime hommikul oma tuju heaks ja kõhu meeldivalt tühjaks jooksnud. Oli aeg minna tegema mehetegusid.

AVA klassis oli kirjas peale meie veel 4 koera, kuid selgus, et üks koer ei võistle seega grupis oli kokku 4 koera.

Grupis lamamine - 0 punkti
Olime grupis viimane koer ehk siis kõige äärmine. Kuna suvel eriti aega grupis trenni teha ei olnud, siis see oli ka meie nõrk koht. Üldiselt Echo püsib hästi aga seekord oli ülessanne liiga raske tema jaoks (võõras plats, palju sagimist, paju koeri ja inimesi). Meie etteaste lõppes kiiresti, sest pärast 1,5 minutit, tõusis Echo püsti ja lahkus "areenilt". Läksin talle vastu ja saime oma 0 kirja.

Kuna grupis lamamisel on konfitsent 3 siis, selle mitte sooritamisel võib peaegu et I järgust suu puhtaks pühkida. Nii vajuski minu pinge maha ja edasi planeerisin trenni kasuks.

Kõrval liikumine - 9 punkti
Platsile minnes tundsin, et Echo oli ebakindel ja häiritud. Jälle minu süü, liiga vähe on olnud võõrastel platsidel harjutamist.Võtsin Echo kõrvale ja alustasime liikumist, Echo tempo oli kuidagi aeglane ja ta kippus minust maha jääma. See ei meeldinud mulle üldse, tekitas minus kõhklust. Siiski jätkasin liikumist ja paar korda koerale silma vaadades, muutus koera liikumine kindlamaks. Kokkuvõttes, ega ma kõrval kõnniga rahule ei jäänud aga usun, et järgmiseks võistluseks saame selle korda.

Lamama minek liikumise pealt - 10 punkti
Echol hakkas vaikselt tuju tõusma ja koostöö muutus kindlamaks. Ma küll ei näinud kuidas ta lamama läks aga punktid räägivad enda eest:)

Peatusega juurde kutsumine -  10 punkti
Selle sooritusel olin plaaninud, et annan peatuse märgu nii käega kui sõnalise. Olin arvestanud, et kahekordse käskluse andmisega kukub mul hinne kuni 2 punkti. Siin aga väike vimpka. Nimelt kohtunik vaatas Echo sooritust nii tõsiselt, et ei märganud minu käelist märguannet. Echo sooritus oli ilus - kiire jooks ja korralik peatus märguande peale:) Siiski aus hinne oleks olnud mitte rohkem kui 9 punkti. Kuna me koha peale ei võistelnud siis ei ole kohtuniku apsakast ka eriti midagi.

Liikumise pealt lamamine - 10 punkti
Siin ka eriti midagi lisada ei ole. Sest nii väikest koer lihtsalt kõrvalt ei näe. Aga tundub et kõik oli hästi:)

Liikumise pealt seismine - 10 punkti
Jälle ei oska ma ise midagi öelda, tean et koer liikus minuga ilusti koos, märguandega peale jäi ta minust maha. Ümber pöörates koer seisis seal kus pidi, ka temast möödumisel 5 m taha, ei liikunud Echo paigast. Tulemuseks 10 punkti:)

Kaugjuhtimine - 10 punkti
See on Echo lemmik harjutus ja nii tuli see ka välja 10 punkti vääriliselt.)

Eseme toomine - 10 punkti
Hantli toomine oli  selle päeva "ankrumees". Kõik minu kõhklused olid pärast seda sooritust kadunud. Jah võiks ju norida natuke kiiruse üle aga tegelikult oli kõik supper. Sest oluline on, et koer liiguks ühesuguse kiirusega nii hantli järgi minnes, kui omaniku juurde tulles.

Tõke - 0 punkti
Sellega oli meil vimpka. Saatsin Echo üle tõkke, mille taga andsin käsu "istu". Nii ka koer tegi. Paraku maandust Echo tõkkele väga lähedale (ise veel mõtlesin, et ta on nii lähedale, kas ta ikka hüppab sealt üle). Nii andsingi rõõmsalt käskluse "kõrval", Echo vaatas mind sellise näoga, et mis jama sa nüüd minult tahad, siis aga tuli tema näkku see kaval naeratus (mis on talle nii omane ja armas) ning lippas ümber tõkke kiiresti minu kõrvale istuma:)  Niii armas..., koer tegi täpselt seda mida ma palusin, kuigi ta teadise, mida me tavaliselt teeme. Siis tuli mul meelde, et ma pidanuks ütlema talle "hop", mis tähendab, et hüppa üle takistuse ja tule õrvale.

Üldmulje - 10 punkti
Vaatamata oma vimpkadele hindas kohtunik Echot väga tubliks ja omaniku keskseks koeraks.

Kokku saime 146 punkti, mis paraku veab välja vaid II järgu. Sellest ei midagi, sest kui vaadata hindamislehte, siis  enamus sooritusi oli hindega 10 punkti :))
Hea oli käppa proovida AVA klassis ja veenduda, mis on selge ja mida veel tuleb harjutada.
Nännikott käes ja kodu poole.

Piret & Echo

kolmapäev, 31. august 2011

Kas edukas kaotus või hale võit?

Seekordne RV agility võistlus toimus 27.08 - 28.08 Luigel, korraldajaks TAKO, kohtunik Alen Marekovic (Horvaatia).
Osalesime mõlemal päeval nii agility kui hüpperajal.
Enne võistlust tundus füüsiline kui ka vaimne vorm minul ja Echol hea, kui mitte öelda suurepärane:) 
Olime valmis andma endast parima ja proovima käppa A2 klassi radadel.
Kahepäevane võistlus osutus väga üllatuste rohkeks ja kogemuste rikkaks.
Meie saagiks langes 2 esimest kohta ja üks teine koht.

Esimene võistlus - hüpperada.
Vohe.... rada oli päris päris raske. Raja õppimiseks oli 7 min, mis tundus nii imelühike, et vaevu suutsin üldse rada meelde jätta. Tavaliselt ei kasuta ma kogu õppimiseaega ära, kui asi on selge, siis ei ole ju mõtet niisama seal platsil kooserdada. Nüüd aga 7 min. ja mis meelde ei jää, see on rada:)
Palju keerutamist ja väga rasked pöördenurgad.
Enesetunne oli juba enne starti kuidagi nigel ja ega midagi head sellest oodata ei olnud, poolel rajal läks mull kõik sassi ja välja oli teenitud DSQ.
Kommenteerida ma seda rada ei suuda, kuna raske on üldse meenutada mida pidin tegema, mida plaanisin teha ja mida tegin:) Las ta siis olla...

Teine võistlus  - agility rada
Rada jälle vingelt raske, väga rasked jooksunurgad, poomi ja A peale minekud. Ühesõnaga täielik "hullumaja puhvet".
Võtsin ennast kokku ja parimal võimalikul moel püüdsin ka Echot ettevalmistada. Start ja tuld!
Kolmas takistus A, kuhu saatsin Echo täiesti vale nurga alt (kusjuures, rada õppides ma ei olnud kordagi mõelnud, et sellise nurga alt ei saa koer A takistust ületada)  Echo jooksis diagonaalselt A'le ja lihtsalt kukkus alla! sealt ka viiekas. Ülejäänud raja jooksime puhtalt ja kontaktpinnad olid kõik korralikult võetud:)
Hiljem treeneri Svetaga asja arutades, ütles ta kuldsed laused: "Piret, see viga näitab, et sa ei ole veel A3 klassiks valmis. Selliseid asju tuleb koerajuhil arvestada ja ette näha. A2 klassis on need eksimused veel lubatud:)" Jälle olin ma nõus tema arvamusega.
Minu üllatuseks said aga teised meie klassi koerad selle rajaga veel kehvemini hakkama, siit ka I koht ja kott süüa :)

Kolmas võistlus  - agility rada
Olin ennast ettevalmistanud radade raskuse osas. Teisel päeval palusin ka oma treeneri Sveta kaasa, et vältida lauslollusi oma juhtmises:)
Rada õppisime koos ja Sveta andis mulle head nõu, kuna ta oli enne käinud sama kohtuniku koolitusel ja tundis kohtuniku "käekirja".
Siiski, oli ka see rada paras präänik. Rada harjutades tekkis mul äkki kõhutunne, et slaalomi sisenemise nurk on kuidagi kahtlaselt raske.
Siinkohal tuleb varasemalt õpitud meelde tuletada: ära tegele vale takistuse või vea vältimisega, tegele õige raja jooksmisega. Slaalomini oli rada puhas, siis aga... krt küll, no nüüd oli küll Echo süüdi!! Joostes slaalomi, sisenes koer teisest pulgast:( miks? miks? miks? siis pusserdasime seal slaalomis ja edasi ma ei mäleta :) ega enam vahet ei olnud ka, tuju oli kuidagi väga rikutud:(

Hiljme jälle asja analüüsides, selgitasid teised, et minu varbad näitasid vales suunas ja et ma jäin liiga kaugele seisma jne. Selge selge, muidugi ma olin kindlasti tugev mõjutaja koera eksimuses. Aga, kui nüüd hästi järele mõelda, siis Echo on siiani slaalomit teinud igast asendist ja igat moodi alati viie peale. Ei ole vahet, kus mu varbad on või kuhu õlad näitavad. Pean silmas, et slaalomit peab koer alati ühte moodi tegema, ei ole ju korda kus ma paluks tal siseneda slaalomi teisest või kolmandast vahest. Seega, peab koer oskama slaalomisse siseneda olenemata kus ma olen või kuhu suunda mu kehaosad näitavad:). Ja kui ta slaalomis eksib siis vaid põhjusele, et see ei oli õigesti kinnitunud koeral.
Selle kõige jama peale saime me siiski I koha ja süüa :)))

Neljas võistlus - hüpperada
Rada ise tundus juba pärsi normaalne, olin vist juba harjunud, sest tegelikult oli see ikka raske:) Start oli hea, kõik sujus, kuni tunnelini ja siis üllatus ... Sirgesse tunnelisse koer sisenedes lendas samast august uuesti välja nagu oleks tal kummipael taga olnud!?
Ja siis meie "sõber" slaalom ja jälle sisenemine teisest vahest :) No kurat, tegi ikka hinge täis küll, kas see on nüüd  mingi uus trend või?
See pusserdus tõi meile 2 koha :))

Kokkuvõtteks: kuigi rajad olid rasked, mulle need meeldisid, sest peale raskete nurkade oli seal ka palju kiireid otsi, kus tuli joosta või koera pikalt ette saata (kui koer oskab lahti minna). Sai proovile panna palju siiani õpitud ja kogeda kui heal tasemel olen. Sai kinnitust tõsiasi, et õppida on veel palju:))
Kui vaadata finishi protokolli siis enamus jooksud on DSQ. Kas see näitab meie agilitisõprade taset või, et me oleme liiga ühes stiilis kinni (Põhja-Euroopa).
Ja siis veereb mõte küsimusele, et kas selliste tulemustega saada I koht, on see siis edukas kaotus või "odav" võit (tänud teiste ebaõnnele)?

Tore on see, et kontaktpinnad on meil tõusuteel, nüüd siis tuleb ette võtta jälle slaalom:))
Ja süüa on jälle mõneks ajaks:)
Kuna meie meeskonnas kehtib reegel, esikoht = broiler, siis peale võidetud toidukottide, pistsime me nahka veel 2 broilerit :))



Pildid:  Inessa Zaitseva
Piret & Echo

pühapäev, 7. august 2011

Agility võistlus Pärnus - Perkele need running kontaktid:)

Pärast pikka suvevaheaega võistlustest, otsustasime minna Echoga proovima, et kuidas meil siis poom välja tuleb:)Oleme terve suve tõsist vaeva näinud jooksu kontaktide õppimisega ja aus olles, ega eriti kuhugi jõudnud ei ole. Kord tuleb juba päris hästi ja siis on jälle kõik sassis ja pahasti:( Vahel on olnud päris loobumise mõte, siis tuleb jälle kius peale ja haaran otsast kinni. Echo on ka juba üsna segaduses mida ma temalt ootan ja kergelt sellest tüdinenud.Agility pidi ju fun olema?! Niisiis, läheme vaatame mis tuleb ja kui ei tule, siis pöördume tagasi "two on, two off" peale.
Seekordne agility võistlus toimus Pärnus, korraldajaks Pärnu Agility Klubi, kohtunik: Anne Tammiksalu.

A2 klass kolm võistlust:

I võistlus - agility rada.
Minu üllatuseks rajal poomi ei ole. Hmmm... olla selle üle nüüd õnnelik või õnnetu?
Rada õppides tundus nagu päris tehtav, ei ole erilisi lõkse ega keerulisi manöövreid. Poomi puudumisel oli kiik ja 2 korda A takistust.
Otsustasin, et jooksen kõik jooksud Echoga koos, st. ilm oli parasjagu nii kuum, kardsin, et Echo kustub mul lihtsalt ära. Start oli ilus, panime koos ajama ja kõik oli ok, A kontaktid olid korralikud, kuid siis tegin ise vea ja müürile (mida tuli otse ületada) saatmisel, suunasin Echo puusaga müüri taha, mille ta ka korralik koer ära võttis:)DSQ käes aga jätkasime jooksu. Ülejäänud rada oli puhas ja kiirust oli ka rohkem kui ma loota julgesin.


II võistlus - agility rada
Mis nali see nüüd on, jälle poomi pole?!! Selgus, et nii ongi, jälle 2 korda A takistus ja kiik rajal. Hmm... olla nüüd õnnelik või õnnetu:)
Echo läbis raja puhtalt nii A kui ka kiige kontaktid olid korras, kuigi jah pidin talle ikka kerge meeldetuletuse kontaktpinnale eelnevalt ütlema.
Siit ka esimene null tulemus A2 klassis ja I koht.

III võistlus - hpperada
Ka see rada oli väga lahe, sai kiirelt joosta:)Echo suutis selle raja üsna hästi vastu pidada (kuumust arvestades) aga mulle tegi kuumus vist liiga, sest suutsin raja unustada selle ainukese keerulise koha peal. Tulemuseks DSQ.

Kokkuvõtteks: järeldus,kui ei oleks agilitis poomi, siis meil läheks väga hästi:)
Tundub et vaatamata kuumale suvele ja tõsisele kontaktpindade ruineerimisele, Echole siiski agility meeldib.
Ja otsus on langetatud - perkele need running kontaktid, two on two off töötab väga hästi, võistelda on ikka sigalahe:)



Kohtunikule seekorda ka kindlasti suured tänusõnad, sest rajad olid väga vinged ja täiesti A2 tasemel.
Piret & Echo

pühapäev, 8. mai 2011

Agility võistlus Pärnus - 3 DSQ!

07.mail 2011a. toimus Pärnus selle aasta esimene õueplatsil agility võistlus. Korraldaja Pärnu Agility klubi, kohtunik Svetlana Zolotnikova.
Ühesõnaga hommik algas üsna keeruliselt ja nii läks ka kogu päev:)  
Esimene agility rada oli ikka präänik, aga nii nagu kohtunik ütles, et A2 kogub MM punkte, siis tuleb need ka auga välja teenida. See vastus rahuldas minu esmast kurja meelt raske raja suhtes ja leidsin et nii on õiglane küll.
Nii tulid rajal välja ka minu vead, lõpptulemus DSQ.
Teine agility rada oli juba üsna lihtne ja ka hypperada oli kerge. Nüüd olin rajal mina "staar",  kes mõlemal korral raja unustas, millega me auga kaks järgnevat DSQ välja teenisime.
Echoga olin ma igati rahul, iga jooksuga läks ta kiiremaks. Küll pidin nentima fakti, et kontaktpinnad õues, (kus kiirus on koeral hoopis teien kui siseruumis) on meil veel nõrgad.
Kokkuvõttes: võistluse alguses olin valmis proovima kõike seda mis hiljuti sai nagu õpitud (tikk-tik, takk- tak, out, ringi, käpad jne). Ühesõnaga mul on see krt sõnavara juba nii suur, et vot rajal enam ei tule meelde mida siis ütlema pidin, nii tuligi slaalomi juures tik-tak, poomi peal karjusin tunnel jne. Tundub, et kui on ikka kiire siis ei tule eriti nagu midgia meelde ja kõige kindlam on joosta ja anda enamus suunad kehakeeles:)))
Võimas algus A2 klassis:))

Eile (teisipäev) selgus trennis, et me olime Echoga Pärnus hypperajal saanud 3 koha! :) Lahe!

teisipäev, 3. mai 2011

Tunnelit karika I etapp

30 mail toimus selle aasta esimene Tunnelite Karika esimene etapp. Korraldaja TAKO, kohtunik Inga Järv, toimumiskoht TAKO agility hall Tallinnas.
Varasemad aastad ei ole ma tunnelite võistluse eriline fänn olnud, arvates, et see on "tühi kargamine" aga nüüd olen mõistnud, et see ongi vaid "perepäev" kus saab koertega niisama keksida.
Nii olimegi kui üks mees laupäeva hommikul kohal: mina, Echo ja preili Abby:)
Rajad olid vahvad, sai joosta (nii mis kole:). Echo lippas hästi ja isegi Abby pani 4 käigu sisse.

Ise panustasin vaid jooksmisele ja nats proovisin ka seda surumise tehnikat, kuivõrd see välja tuli.

Esimesed rajad oli puhtad, teisel rajal kus oli kontaktpind, saime mõlemal jooksul viieka.
Teine jooks: http://www.youtube.com/watch?v=SxkaRiPhWEc
 Piret & Echo

esmaspäev, 25. aprill 2011

Viimane laagripäev ja koju sõit

Käes ongi viimane päev. Sooja on varjus 24 kraadi, päikese käes ise ei jõua eriti liikuda, rääkimata koerad:)
Juhtimine: Raja asetus on muutunud ja plaani on võetud kõik see, mis nädala jooksul õpitud, proovile panna.
Tik-tak, tagant võetavad takistused, kontaktpinnad (kes kuidas siis õppis), võimalikult sirged trajektorid, surumine. Algus õppisime rada, tuli leida kõige sobilikum juhtimine oma koera jaoks. Jah, kui nüüd jälgida teiste jookse, siis muutus oli toimunud enamusel. Silvia küll ütles, et kui keegi ütleb, et ta on tik-taki 2 päeva või 2 nädalaga selgeks saanud, siis on see kindlasti üle pakutud, küll võiks see aeg olla umbes 3 kuud, mil koerale asi selgeks saab.
Esimestel päevadel toimus platsil jalutamine, selle kõrval, mis viimastel päevadel:) Kõik jooksid ja mitte vähe:))) Ja koertel oli lõbus, sest ka koerad panid 5 käigu sisse. Muidugi oli teinud oma töö, kuumus ja nädala jagu agilitit.
Tehniline osa. Aeg oli kätte jõudnud slaalomi ja kiige õppimisele. Kindlast ei ole mõnele see uudis, kuidas Silvia neid õpetaba aga mulle oli siin uut küll.
Slaalom: kaks rida keppe ja neid ei ole kunagi vähem kui 12, sest 12 keppi on n.ö üks takistus ja seda mõtet ei ole tark lõhkuda. Enne, kui sirged kepid (mitte kalde all, Silvia seda ei poolda) päris kokku lähevad (üheks reaks), tuleks õpetada koerale erinevas suunas sisenemise. Algul siis otse, siis ümber esimese kepi ja siis otse esimesse kepi vahesse. Kui koeral on slaalomi sisenemine iga nurga alt selge, viiakse kepid kokku ühte ritta. Silvia arvates on nii kergem koeral slaalomi sisenemist õpetada.
Kiik - minu küsimus oli, et kuidas saaks koera võimalikult kiire tempoga kiigel jooksma panna. Tavaliselt hakkavad väiksemad koerad kiige keskel kallutama, et siis alla otsa joosta.
Vastus: reeglina koerad kardavad kiige "pauku" kui kiik otse vastu maad lendab. See on neile kergelt ebameeldiv. Kui aga see "pauk" teha koerale meeldivaks, siis jookseb ta hea meelega täie kiirusega ja teeb kiige otsas mõnusa lennu maani.
Lühidalt õpetusest: Õpeta koera käpaga sahtlit ja ust kinni lükkama, mõlemal juhu tekib sama hääl, kui kiigel. Nii tekib koeral antud häälega positiivne emotsioon, kus tegevus läheb aina kiiremaks ja enesekindlamaks. Koer hakkab rõõmuga "suruma" käpaga, millele järgneb kole hääl:)))

Veekord pean ütlema, et mulle jättis erakordse mulje Silvia oskus tõlgendada nii agilitit kui ka kõike muud koerale läbi trikkide.
Päeva lõpus võttis Silvia iga tiimi eraldi ette ja andis oma arvamuse ja soovitused edaspidiseks.
Echo kohta siis järgnev: väga hästi ettevalmistatud ja koeraga on hea töö tehtud. Echo on  üsna pehme iseloomuga ja väga meele järgi. Mis, ei ole agilitis ja tippspordis väga hea eeldus. Nimelt, püüdlikud ja meele järgi koerad mõtlevad rajal liiga palju, nad kardavad eksida, sest soov olla juhile meele järgi on suur.Seega koer ei jookse rajal vabald vaid pidevalt mõtleb, mida ta tegema peab, see omakorda aga pidurdab vaba liikumist ja hoogu. Tundlikult koeralt (Echo),ei saa ka psühholoogiliselt nii palju nõuda, kui tugevama iseloomuga isendilt. Tundlik koer reagaeerib juhi käitumisele alati (kui tuleb rajal viga tunnetab seda koer ja sellest tekib tal negatiivne emotsioon:().
Silvia soovitus mulle: mängi rohkem koeraga agility platsil ja lase tal eksida, ilma, et sa selles pettuks.
Jookse maksimaalset koos koeraga rajal ja suru koera rajal nii palju kui võimalik (minu kommentaar: hullult hästi töötab surumine, kui seda õigesti teha:). Anna koerale aega saada parimaks! Iga koer on oma tempoga. Echo on alles noor koer ja ta ei ole veel küps oma parimateks sooritusteks.
Vot nii on lugu:)

Kokkuvõtteks: olen nüüd mitu päeva seda kõike seedinud, mida selles laagris kuulsin, nägin ja kogesin.Pean ütlema, et olen rahul, et seal ära käisin. Sain kõigile oma küsimustele vastused (millele siiani keegi vastata ei ole suutnud). Jah, nii mõnigi vastus oli mitte minu meele järgi, samas nüüd on minu tegutsemise suund selge ja arusaadav.Nüüd tean, kus lagi ette tuleb ja kus võivad tekkid takistused, millest mul aimugi ei olnud.
Ei ole ju uudis see, et minu unistused ja eesmärgid on koeraspordis suured. Samas saan aru, et selleks et tippu jõuda, peab olema paljude asjade kokkulangevus ja lihtsalt suurest soovist ei juhtu veel midagi.
Tean, et Echol on palju nõrkasid kohti ja paljudest olen ma juba jagu saanud, siiski on ta mul väike päike igas päevas.  Ja üle "laipade" ma ei lähe. Ka sellele koerale lubasin (nagu olen teinud ka teiste oma koertega), et me teeme agilitit senikaua kuni see on nii mulle kui Echole tore.Kui üks meist soovib loobuda, siis nii on ja küll me siis mõne muu toreda tegevuse leiame.

Sloveenia võistlusele me kahjuks ei jõudnud, seoses tehniliste põhjuste tõttu:(
Pärast 2100 km sõitu jõudsime väsinult kuid õnnelikult tagasi koju, kus meid ootas ees Abby ka Karu:)

Tänaseks on Echo reisilt väljs puhanud ja Tako hallis lendas nagu piksenool tunnelleid :))). Tundub, et me oleme rohkem nagu sisehalli agility sportlased:)))

Tänan kõiki, kes meie seiklustele kaasa elasid, loodan, et suutsin kõik olulise laagrist ka edasi anda.
Nüüd nädala jagu puhkust ja järgmine peatus "tunnelite karikas" :)

Piret & Echo

neljapäev, 21. aprill 2011

Eelviimane laagripäev on saanud õhtale

 Laagri sponsor       

Käed ja nägu on päkesest põlenud, ...
Hommikul ootas meid eest nagu arvata oligi, sama takistuste asetus, mis eile. Rada loomulikult uus:)
Juhtimine: mulle tundub, et iga päevaga lähevad rajad kergemaks. Algus mõtlesin, et see on imelik, hiljem aga leidsin, et sellele võivad olla head põhjused. Koerad (ka omanikud) on väsinud pikast laagrist, õhutemperatuur aina tõuseb (täna oli 22 kraadi varjus) ja võibolla oleme ka midagi selle ajaga õppinud, et enam nii keeruline ei tundu see juhtimine:)
Siiski, olles varasemalt palju keerulisi radasid harjutanud, võin väita, et täna oli lihtne ja kiire rada. Endiselt lasi Silvia meil praktiseerida tik-takk'i erinevate nurkade alt, et see ikka päris selgeks saaks. Huvitav on see, et Silvia vahetab võimalikult vähe juhtimisel kätt. Proovisin seda minagi ja sain hea kogemuse. Mulle on hakanud väga meeldima n. ö "surumine", see aitab koeral ennast hästi koondada ja koeral oleks nagu magnet ninas, mis tõmbab teda järgmise takistuse poole:)) Aeglastele koertele annab surumine juurde kiirust, kiiretel aitab paremini koondada ja juhtida. Siiski eeldab see liikumist koera lähedal.

Juhtimine: Jätkus tik-taki õppimine. Nimelt Silvia selgitas, kuidas paljud on tik-takist valesti aru saanud seega ka kasutavad valesti, mis omakorda ei anna supper tulemust.
Tik-taki õppimine on järk järguline protsess. Algus tehakse peenikese postiga, kus õpetad koera pöörama ümber posti nii lähedalt kui koer suudab (ta on nagu vorst ümber posti:). Alustada ei ole soovitatav hyppetakistuse aiaga, see on liiga raske ja koer ei saa aru, et tal tuleb ennast max. ümber aia keerata.
Järgmisena tuleb koeral lasta teha mitu ringi järjest ümber posti, sest nii saab ta aimu mida me tegelikult temalt ootame. Algajale koerale on see üsna raske.
Kui pöörlemine ümber posti selge, tuleb võtta hyppetakistuse üks aed ja ümber selle lasta koeral pöörelda. Koer peab maanduma nii lähedale kui võimalik aia taha. See kuhu koer maandub sõltub kust koer ära tõukab, ehk käskluse ajastus on väga oluline. Kui koer ennast tõukele juba sätib on hilja käsklus anda, sest hyppe peal ei saa koer enda keha suunda enam oluliselt muuta. Kui koer saab pööramisega mõlemasse suunda ilusti hakkama, siis hakkame teda saatma kaugemalt, koera õige maanudmise kohal klikime.
Tihti jääb aga see ka kogu tik-taki õppimiseks - see on lihtne koerale, kui ta kord selle selgeks saanud on. Aga see on vaid algus, sest kui koer oskab otse takistusel tik-taki teha ei tähenda et ta seda oskab erineva nurga alt ja kui omanik on erinevas asukohas (omanik jääb seljataha, omanik jääb maandumis poole, omanik on takistusega paraleelselt küljel jne). Samuti tuleb koerale õpetada takistuse erinevaid suundi (külje pealt, tagant poolt jne). Ehk kõik võimalikud variandid tik-tak'ga tuleb koerale selgeks õpetada, et sellest ka võistlusel kasu oleks.
Edukaks jooksuks peab olema koeral mitu erinevat käsklust takistuse ületamiseks. Sest, kui koer jookseb kas otse takistust või võtab suure kaare pärast takistust (vasakule või paremale) siis ta jookseb pika sammuga.Kui me aga tahame et koer ennast koondaks ja sooritaks võimalikult tiheda hyppe, tuleb anda meil sellest talle ka teada, siis saab koer ennast ise ettevalmistada ja sooritus tuleb lühike ja täpne.

Trikitrenn: olen alati veendunud olnud, et rikid on vajalikud koera füüsilise jaoks ja täna sain ka sellele veelkord kinnitust .
Silvia seletus trikkidele: koeral trikkide õpetamine on alati mingi eesmärgiga, kehaline või mentaalne.
Kõik trikid mida me õpetame koerale on kõike muud kui soov teha tsirkuse koera:)
Koer kasutab agilitis vaid osa oma lihaseid ja kui siis on vaja vahel mõnda teist lihasgruppi kasutada on see koerale lausa et võimatu. Seega ei ole koeral kes ei ole ettevalmistatud füüsiliselt võimalik sooritada tihedaid pöördeid, joosta võimalikult otset trajektori, seda veel kõik täiskiiruse pealt.
Niisiis, trikide tegemist nimetab Silvia füsioteraapiaks, sest enamus tema trikide ideed on koera füsioterapeudi poolt saadud. Füsioterapeud teeb samasid asju vaid ise koera "väänates" ja "käänates". Silvia ühendas kaks üheks - füsioteraapia ja fun ning sai trikide õpetamise:)
Trikide selgistused: füüsiline vorm koeral:
pea pöörded vasakule ja paremale (lihaste venitus)
pea pööramine otse alla ja natuke üless (kaela lihaste venitus)
koera pöörded ümber oma telje mõlemas suunas (kõhu külglihaste venitus, soojendus)
istumine saba peal (käpad üle tõstetud) - tasakaal
käpaga koonu puudutamine
yle jala hyppamine - hyppelihaste soojendus
kükitamine - tasakaal ja jalalihased
kahel jalal seismine (ka diagonaalis) - tasakaal, erinevad jala lihased
palli peal seismine, istumine, lamamine - oma keha kontrollimine, tasakaal

ja nii edasi ...

Enne agility trenni, tuleks teha just koera tujule vastavaid harjutusi. Kui koer on väga ergas ja aktiiven on vaja koera rohkme ettevalmistada mentaalselt (panna koer kuulama) - mõtteharjutused: käpad risti, rullimine, puuduta käpaga koonu, tõsta ülesse erinevaid jalgu, kõrval kõnd.
Kui koer on kontaktne aga ei ole aktiivne: keerutamine ümber juhi, pööramine ümber koera telje, hyppamine, jalgade vahelt 8; istumine saba peal jne.

Kui koer on millegist häiritud ja ei saa kontakti, siis tuleks teda ülesse kütta näiteks haukumisega. Lasta koeral käsu peale haukuda, see alati aktiviseerib ja tekitab julget tunnet.
Lase koeral teha mingit tegevust mis tekitab talle positiivset emotsiooni.
Näiteks kui kodus koer enne sööki muutub aktiivseks, siis nimeta kuidagi seda emotsiooni ja iga kord kinnita seda. Nüüd võta see emotsioon välja kui oled agility trennis/võistlustel ja aja koer sellega käima:)
Vot sellised on tänased uued mõtted.
Uuteks trikides olid täna: pallil kõndimine, kükitamine, roomamine ja tagurpid roomamine, kaheksat roomamine ja lõpuks "koju" roomamine:)))

Echo oli täna tubli, pärast esimest jooksu, küsisi Silvia, et mida sa temaga tegid, et ta sul nüüd nõnda jookseb:))
Kui homme on Echo sama tubli kui täna siis on laupäeval kindel võistlusele minek. Hetkel on võistlusele reganud 166 koera, kõikides klassides on palju koeri aga A2 midi
on 5 koera:))) Eesti lipp on juba välja tõmmatud ja lehvib stardinimekirjas Echo nime taga, loll oleks nüüd mitte minna ja anda loobumis võidu.
Tuleb ikka minna proovima käppa selle maa agility ässadega.



Magusat und teile ja meile

Piret & Echo

kolmapäev, 20. aprill 2011

Kolmas laagripäev

 Laagri sponsor        
Kogunesime agility platsil kl. 9.00 hommikul. Maa oli natuke veel härmas, muru märg, sooja 10 kraadi, ilm päikeseline.
Täna ootas meid ees uus platsi asetus:)
Juhtimise osa: Rajal oli vaja koeral ümber takistuse tihedaid pöördeid teha, kus tuli nüüd kasutada eelmistel päevadel õpitud tik-tak'i. Päev oli kuum ja juba 2 treeningpäeva seljataga, seega läks täna esimene päeva pool lihtsalt koertega kontakti loomisele ja raja läbimisele.

Tehniline osa: minu teine suur ootus sai täna rahuldatud - "running contacts"!
Silvia selgitas kahte põhilist kontaktpindade meetodit: two on two off ja running contacts.
Loomulikult eelistab Silvia jooksu kontakte, kuna see on kiirem ja koeral loomulikum liikumise viis. Nüüd siis sellest lähemalt. Parima lõpptulemuse saab siis, kui koer enne jooksvaid kontakte ei ole üldse kontaktpindasid õppinud.
Jooksva kontakti õpetus:
Alusta vaibast (2-3m lai ja 3-4m pikk). Vaibaga ei saa koer eksida, see ei ole maast kõrgem (koeral ei ole vaja tegeleda oma hirmudega), vaip on piisvalt lai, et koer ei jookse küljepealt maha (mis võib juhtuda puust lauaga alguses). Harjuta vaipa seni kui koer on saavutanud maksimum kiiruse vaibal joostes. Vaiba lõpus peab olema koerale motiveeriv preemia (soovitatav mänguasi).
Siis aseta vaiba äärde väike kõrgus (puulatt), et kui koer jookseb vaipa siis kinnitub tal äärest üle jooksmine.
Järgmise sammuna tõsta vaip puulati peale ja lase koeral sellel arendada maksimum kiirust. NB! Nüüd pane tähele!!! Kui sa soovid, et sinu koer hakkaks jooksma poomi ja A takistust kiirelt tuleb igat koera jooksu premeerida. Iga kord peab preemia olema pärast jooksu.
Alguses ära üldse jälgi kas koer puutub kontakti või mitte, ikka saab preemiat pärast jooksu. Kui kohe hakata premeerima valikuliselt siis koera motivatsioon langeb ja ei teki kiirust.
Kontaktpinda hakka jälgima siis, kui latt on tõstetud nats maast ja koer on õppinud seda kallet täiel kiirusel jooksma. Koer saab alati preemia (see on see mis koera motiveerib kiiremini jooksma), aga kui puutub korralikult kontaktpinda siis kliki ja anna veel ekstra boonus (sinuga mäng, teine mänguasi, toit jne).
Edasi jätka kalde tõstmist ja vaheta vaip väiksema vastu mis liigub kalde lõppu.Premeerimine jätkub, preemiat eest ära võtta ei tohi, siis kaotab koer pikapeale kiiruse.
Hea soorituse eest tuleb koera lihtsalt rohkem premeerida.
Jooksvate kontaktidega tuleb ka igal treeingul pärast kontakti koera premeerida.

Kui hakata koera ümber õpetama (esmalt on koerale õpetatud "two on two off") jooksu kontakti, on suur võimalus, et koeral tekib segadus ja sellest ei tule midagi välja. Kuigi see on tehtav:) "Two on two off" on kergem koerale õpetada, kuna detailid saab selgeks kodus ilma agility takistusteta.
Mina sain muidugi kiita Echo kontaktpindade eest (two on two off) ja siinkohal ei jäta ma jonni ja alustan jooksvate kontaktide õppimist:) Jooksvad kontaktid on alati kiiremad kui teised juhtimis võtted.

Trikitrenn: ka täna oli, mille üle imestada. Pealt vaadates keerulised trikid, muutusid äkki nii imelihtsateks:)). Õppisime täna koera tagurdama ümber juhi ja tagurdades slaalomit.
Teine trikk oli ettevamistus esimsel kahel käpal kõndimine (tagumised jalad üleval). Kolmas trikk: vasakpoolsed (esimene ja tagumine) käpad üheaegselt üleval:))
Ja siis lõpetuseks oli meil sahtlite rada - sahtlid olid erineva suurusega ja erineva kõrgusega7-8 tükki reas.
Silvia selgitus trikkide juures: kõik trikid on mingi kindla eesmärgiga. Et koer oskaks oma jalgu eraldi kasutada: taga jalgu koos, esijalgu koos ja siis kõiki jalgu eraldi - see on agilitis palju abiks.

Echo päev oli täna üsna kirju. Algus ei saand kuidagi jälle vedama. Kuid päeva peale, kui olin kõne Svetale teinud ja küsinud nõu hakkasid asjad muutuma. Mul on ikka supper head treenerid ja ma ei saa aru miks ma üldse siin olen???!!!
Usaldades Svetat, palusin nõu, et mida ma peaks tegema, et Echol agility vastikuks ei muutuks. Hetkel on mul küll tunne, et nii kui ta seda agility rada näeb , sooviks ta minema joosta. Sveta kuulates mind ära, ütles "jajahh.. kuule jäta, see agility hetkeks ja hakka agility platsil Echoga hoopis SK tegema (Echo armastab SK väga)."
Viskasin telefoni käest ja läksin Echot sellega üllatama.
Echo küll algus natuke vaatas ringi aga siis tuli talle SK meelde ja nii me usinalt seda tegema hakkasime keset AG platsi. Echo unustas kõik oma probleemid ja me toimetasime ja mängisime ja kõik oli nii nagu tavaliselt. Vot see oli lahe, see oli nii lahe, et mul tekkis vaid üks küsimus, miks ma siin olen, kui mul on supper treener kodus!!! Treener kes teab mind ja minu koera unepealt ja oskab leida alati alternatiive ja lahendusi isegi 2000 km kauguselt:)

Hiljem teisel agility jooksul jooksis Echo nii hästi kui selle palavaga ta suutis. Tempo oli aeglane aga kogu rada oli puhtalt jookstud (k.a takistuste ümebr minekud, kontaktid ja tik-takid). Saime veel kord kinnitust oma tugeva ettevalmistuse poolest.

Õhtul käisime Echoga veel väikesel matkal ja nüüd väike koeratüdruk magab kõht taeva poole:)
Homme on ees järgmine kuum päev ja uued üllatused:)

Piret & Echo

teisipäev, 19. aprill 2011

Teine laagripäev

Hommik algas vara ja hea tujuga, tundus, et ka Echo oli välja puhanud kui põllule temaga pissipaake tühjendama läksime.
Päev algas kl. 9.00, kui kogunesime agility rajal. Minu suureks üllatuseks oli täna hommikune takistuste asetus väga sarnane sellega, mis eile õhtul meist maha jäi.
Ja mul oli ka õigus.
Nimelt Silvia selgitus oli järgmine: noorte ja algavate koertega on soovitatav treenida mitu trenni järjest sama takistuste asetusega.
Põhjused järgmised.
1. noorel koeral tekib kiiremini rajal enesekindlus, millega kaasneb ka kiirus
2. koer õpib juhti paremini jälgima. Joostes sama takistuste asetusega erinevaid radasid, peab koer usaldama juhti, mitte mäletama eelmist rada ja ennetama juhi käsklusi.
Raskem variant on, kui joosta rada nii, et näiteks osad takistused on sama jäjestusega, mis eelmisel rajal.
Nii tegime ka täna trenni, et kordagi ei muutnud takistuste asetust.
Tänane juhtimise osa.
Selgus, et enamus koeri ei oska võta takistust väljast poolt (joosta takistuse taha ja hypata omaniku suunas), paljud koerajuhid juhivad üle - liiga palju ja segast kehakeelt. Sõnaline käsklus on koerale konkreetne sõnum kuidas ta peab antud takistust võtma ja kehakeel (juhil) peab ütlema mis on järgmine takistus.

Juba tuttav lause: juhtides koer, ära mõtle ja tegele selle takistusega mida koer hakkab võtma vaid tegele järgmise takistusega. Kui sa suunad oma mõtted ja tegevuse takistusele mida koer just ületab, oled hiljaks jäänud järgneva info andmisega koerale.

Kui rajal on 19 takistust siis joostes rada, on sul alati 18 valet takistust ja üks õige - tegele selle õige takistusega, mitte ära püüa blokeerida neid valesid:) Kui koerajuht tegeleb vea vältimisega siis suur tõenäosus, et see viga tulebki, sest koer loeb juhti ja tema tegevust. Seisev koerajuht rajal ei saa olla kunagi kiire juht. Kui sul on aega siis jookse alati võimalikult lähedal koerale, kui koer on kiire siis püüa leida lõikamisi kus saad koerast ette aga ära jookse ette seisma. Koerajuht peab alat olema liikvel platsil.

Juhtimine: treeningu viga alati paranda, juhtimisvea korral ära katkesta jooksu!
Kui koer teeb vea treeningul (kontaktpinnal viga, ajab pulga maha, jätab slaalomis vahele jne.) katkesta jooks ja lase koeral uuesti teha. Kui teisel korral teeb koer sama vea, siis kolmandal korral tuleb koera aidata, et tuleks õigesti välja.
Kui viga tuleb juhtimisel, koerajuht suunab valele takistusele, jätka rada. Koer peab oma juhti alati usaldama, kui me teeme juhtimises vea ja siis katkestame jooksu anname me koerale teada, et me ise ka täpselt ei tea kuhu poole joosta:) Sellisel juhul koer ei hakka meid usaldama ja kui on pingeline hetk, siis koer pakub oma loomingut rajal ennetades juhti ja joostes enda parima äranägemise järgi.
Seega juhtimisvea korral, alati jäta koerale mulje, et nii oligi vaja joosta.
Rajal koera "surumine" muudab koera liikumis trajektori väga kiireks. Surumine on alati kiirem kui suunamine. Silvia kasutab seda tehnikat üsna palju, kuid see eeldab koeraga üsna lähedal liikumist. Surumine tähendab koera trajektori mõjutamine kehakeelega.
Seda on raske seletada aga praktiseerides oli see tõesti koerale kerge ja kiire:)

Tehnilien osa: õppetasime koerale takistuse võtmist väljaspoolt. Praktiseerisime eile õpitud tikk-takki kasutamist rajal erinevates kohtades. Ja mis põhiline, õppisime millal on vale seda käsklust kasutada.
Takistuste vahele jätmine rajal (ehk siis kuidas vältida lõkse). Koerale erinevate takistuste õpetamine. Enamus koeraomanike usub siiralt, et koet teab kõiki agility takistusi. Nüüd selgus, et ega ikka ei tea küll. Silvia kommenteeris seda järgmiselt: agility on lihtne ja lõbus ala, kui endale selgeks teha, mis on oluline koeral teada. Koer peab teadma eranditult kõiki takistusi, lihtsamid manöövreid: mine ümber selle takistuse; mine võta see takistuse teisel poolt; tee pööre ümebr selle takistuse jala; ignoreeri seda takistust. Kõik ülejäänud info on toetav info ja võib olla ka kehakeeles. See tundub nii lihtne, et hetkeks tekkis mul tunne," I can do that!:)"

Trikitrenn - täna sain vastused nii sõnakuulekuse küsimustele kui ka mõnele triki sooritamisele. Õppisime selgeks kolm trikki:
1. koera pööramine ümebr oma telje. Koera esikäpad seisavad paigal ja vaid tagumised käpad liiguvad. Selle trikiga sai meil korda kohe ka kõrval liikumine ja pöörded - SUPPER!
2. algus sai tehtud koera esimestel käppadel kõndimine ja tagumised õhus. Ka sellel trikil on saba. Selle triki algusfaasiga saab hiljem koera suunata endast kaugemale tagurdama ja selg ees tagasi tagurdama.

Nüüd on veel vaid üks uudishimu rahuldamata, et kuidas täna Echol läks.
Hommik algas meil lootustandvalt Echol silm säras, kui ta majaomaniku hobuse karjamaal hobusesitaga möllas.
Agility platsile jõudes oli Echol veel nagu ming tuju, aga kui meie korda kätte jõudis oli tuju jälle läinud. Echo ei tahtnud mitte midagi teha. Ei hüpata, ei mängida. Olin nõutu, sai ju nii kaugele tuldud ja ootused olid suured. Panin Echo tagasi puur (tegelt ta jooksis sinna ise vabal soovil) ja istusin, et asja üle tõsiselt järgi mõelda, kus ma olin teinud vea?
Pikalt mõeldes ja kaaludes jõudsin järeldusele, et siin on paljude asjade kokkulanegvus. Pikk reis, teistest koertest nii pikka aega eraldatus (Karu ja Abby jäid koju), loomulikult kuum päike ja siia otsa veel minu sisemine pinge. Mida rohkem Echo mind ignoreeis, seda rohkem ma keema sees läksin (muidugi ma ei näidanud seda välja aga kes siis koera lollitada suudab). Mulle nagu ei jõudnud platsil kõik see kohale, kui palju ma Echo käest nõuan. Veel enam, sain aru, et oma tugeva agility sideme lõhkusin ma Echoga esimesel laagri päeval. Selle asemel, et minna platsi peale mängima ja liikuma, võtsin ma ta puurist panin starti ja nõudsin kohe raja puhast läbimist. Kui Echo eksis siis jätsin raja poolel (see oli koerale nagu karistus) ja alustasin uuesti. Krt kas ma ei ole võimeline siis üldse õppima!!! Ma olen tema tublidusega ennast ära rikkunud ja nüüd eeldan et ta on fuc.... robot, kellele ei mõju miski ärritaja ja ta nagunii teeb mida ma soovin:(
Pärast pikka analüüsi ja mõtlemist sain aru, kui rumal ja ülekohtune ma Echo suhtes olen. Ta on noor ja kogenematu ja kõik võtab oma aja.
Ülejäänud päeva Echo magas oma puuris ja paar korda käisime lihtsalt agility platsil mängimas. Siiski õhtul kui algas trikitrenn lõik Echo silmad särama, koer oli kui ära vahetatud. Nautisime koos trikke, pärast mida suunudsime hotelli päevast puhkama.
Päike küpsetas ka täna mind ära, et pidin planeeritud matka mäkke edasi lükkama.

Tervitades,
Piret & Echo

esmaspäev, 18. aprill 2011

Esimene laagripäev


Pärast pikka sõitu ja jubedat hotelliööd oleme me lõpuks kohale jõudnud Sloveenia väikelinna, mille täpset nime ei ole ma veel tuvastada suutnud:(
Treeningpäev algas täna kl. 9, mingil seletamatul põhjusel arvasin, et hiljem, seega sai Echo hommikul kl 8 ajal tõsise kõhutäie süüa. Kl. 10 oli õues 16 kraadi sooja ja temperatuur alles hakkas hoogu võtma.
Lõpuks siis kohtusime Silviaga ja tema koertega:) VÕIMAS!
Laaris on koos meiega veel 2 koera Sveitsist, 2 Sloveeniast, 1 Saksamaalt, 2 Slovakkiast, 2 Belgiast, 1 koer Taanist. Esindatud on järgmised tõud: pürenee lambakoer (pikakarvaline), austraalia lambakoer ja sellest ka miniversioon:), malinos, border, terjer, parsons jack russel, horvaatia lambakoer, spitsi taoline koer.
Seltskond on kirju ja agility tasemed ka väga erinevad (kutsikast kuni võistlusklassideni välja).

Esmalt oli Silvia meile ettevalmistanud raja (kellegi rootsi kohtuniku oma:), mis oma raskusastmelt võiks olla A2.
Päeva esimesel poolel tegelesime juhtimisega.
Nüüd Echost, väike tubli koer oli pikast reisist nii segaduses ja ka väsinud et vot agility ei tulnud meil mitte kuidagi välja. Süüd oli: koera täiskõht, palav ilm ( 20 kraadi, päike lagipähe, kusjuures alles 2 päeva tagasi tegi Echo trenni 5 kraadi soojaga) , võõras koht ja esimest korda nii pikal reisil - reisistress.
Ühesõnaga ilustan ma seda, kuidas oskan aga otse öeldes, ei teinud Echo platsil mitte midagi:(. Olin ikka pärsi kurb,et kas nüüd nii ongi. Lõin käega ja panin Echo tagasi oma puuri puhkama, ise läksin filmima teisi tublisid:).
Hiljem, kui veel üks rada pandi ja jälle selleks, et Silvial tekiks arusaam, kellel mis probleemid agility rajal on, oli Echo ennast nats juba kogunud. Ta oli nõus rada jooksma aga vaid oma raja valikul :) ja jalutades:) krt nutma ajas see pilt.
Kõige selle peale arvas Silvia siiski, et Echoga on väga tubli töö tehtud ja et takistusi tunneb koer hästi ja minu kehakeelt jälgib hästi ja ta on võimeline ka minust lahti minema (selle eest võin Annet ja Svetat (minu agility treenerid) tänada:)
Pärast radasid tuli tehniline pool: Silvia leivanumber (tikk-tikk; takk-takk). Hmm njah..., minul oli asjast ikka vale arusaam. Väike Silvia poolne selgitus ja läks uuesti tikk-tiki ja takk-taki õppimiseks. Ja siis oh imet, Echo hakkas tööle, lihtsalt nii sama ...
Nii oli meil järgmise 10 min "õige" tikk-tikk ja takk-takk selge!

Mulle meeldib Silvia treening meedotil "koera trajektori " jälgimine. Juhtimine on maru lihtne, tuleb arvestada kas koer on ise kiire või koer võtab kiirust koerajuhi järg. Igal juhul on tema soovitus liikuda võimalikult palju koos koeraga ja olla koera lähedal.
Õhtu poole tuli õige magus osa: trikitrenn! See meeldis ka Echole. Uskumatu, kui kerge on koerale trikke õpetada!!! Mul tekis tunne, et siin kõik nii hästi välja tuleb on vaid Silvia fenomen. Ühesõnaga 40 minutiga õppisime me selges: käpad risti, istudes käppad püsti, mina kõnin samal ajal on koer minu varvaste peal. Need jäid ka veel õhtul koju harjutada, hotelli jõudes oli Echo nii väsinud, et nüüd võisin ma ise magusat viljaõlut juua ja kahel jalal kõndimist harjutada:)

Täna oli veel üks tore üllatus. Nimelt eelnevalt kokkuleppides tuli meile laagri külla Alar Kivilo, kes juhtumisi elab Silviast vaid 100 km kaugusel Horvaatias.
Lobisesime mõnusalt mõned tunnid ja siis tekkis Alari üks tore mõte. Tulevasel laupäeval on Sloveenias MM punktiarvestusega agility võistlus ( see tähendab, et suur võistlus). Alar läheb sinna võistlema, muidgi läheb sinna ka Silvia ja muidugi on ka Eesti esindatud Echo poolt!! Alar kutsus ja me ei saanud ka sellest kiftist mõttest loobuda. Panime ennast kohe võistlusele kirja ja kui kuumus meid ära ei tapa siis proovime ikka lippu kõrgel hoida:)

Nüüd aga magama ja vaatame mis hommne päev toob.

Teid tervitades,
Piret & Echo

pühapäev, 27. märts 2011

26.03 Agility võistlus Tartus

26. märtsil toimus agility võistlus Tartus, korraldaja Koeraklubi "Säde" kohtunik Algirdas Valciukas Leedust.
Võistlus toimus maneeziz, kus on raske liiv, milles joosta üsna harjumatu nii koerajuhile kui ka koerale. Echole oli see esimene kord selle kohas võistelda.

Esimene agility rada. Esmalt rada vaadates paistis see mulle ehmatavalt keeruline ja kohe mitte A1 raskusele vastav. Rada õppides, selgus siiski, et asi nii hull ei ole.
Kui Echo maneezi tõin, nägin koera kehakeelest, et ta oli kuidagi eelarvamuslik. Koht oli tema jaoks võõras jaa natuke hirmus. Echo silmist oli sära kadunud, mida asendas tõsine uudishimulik pilk. Hakkasin Echoga mängima ja kontakti looma, et tal ei oleks aega oma uudishimu rahuldada ja oma ebakindlust kinnitada.
Rada oli kiire, takistuste vahemaad üsna pikad, seega joosta tuli!
Start oli OK. Poomi läbis Echo puhtalt pärast mida järgnes slaalom. Slaalomis kuulsin kuidas Echo tugevalt hingeldas ja siis poole pealt slaalomist välja astus vaadates mulle otsa nagu tahaks öelda, et mina enam ei jaksa!
Suunasin Echo uuesti slaalomi algusse ja tegime uue ringi, seekord tuli kõik ilusti välja. Järgmine takistus oli kiik, millest Echo lihtsalt üle lendas ja enne kui kiik maha jõudis oli Echo juba kõrge kaarega maandunud. Nüüd oli selge, et sellest jooksust ei saa asja ning otusustasin trenni kasuks. Suunasin Echo uuesti kiigele ja seekord siis ka korralik peatus(two on two off).
Edasi läks jooks plaanipäraselt, korralik A takistus koos peatusega, tunnel ja hyppetakistused.
Muidugi saime sellelt rajalt DSQ , lisaks saime esimese kogemuse liivaplatsil, kus heaks jooksuks vaja kogemust nii koerale kui ka juhile. See DSQ oli seda kogemust väärt.

Teine agility rada: takistuste asetus jäis samaks kui esimesel rajal vaid järjestus oli osaliselt muudetud. Stardis oli Echo väga pinges ja kuigi on tal hästi kinnitunud stardipositsioon lamamine, siis seekord Echo lamama ei läinud. Et mitte veel rohkem koeral pinget tekitada, lasin tal erandkorras jääda starti istuma.
Esimene vimpka tuli pärast teist tõket kus pidin koera suunama tunneli kaugemasse auku. Jooksin tunneli esimese augu ette ja (nagu loll) seisin koera liikumise suuna poole kõhuga!!!
Echo jooksis mulle peaaegu sülle, laiutamas käppasi ja küsimas, et kuhu kurat rada edasi läheb? Õnneks olin kiire reageeringuga ja suutsin ta viimasel hetkel õigesse tunneliauku suunata. Edasi sujus meie jooks segaduseta ja esimese raja vigadeparandused tõestasid ennast. Echo läbis teisel rajal slaalomi ja kiige puhtalt. Kogu rada oli puhas kuni viimase tõkkeni, millest Echo mööda jooksis:) Siinohal oleks kerge öelda et loll koer ja nõme rada:))
Tegelikult oli puhas minu viga. Nimelt oli raja lõpus serpentiin milles kasutasin sülepööret. Selle pöördega kaotasin ma ise nii palju aega, et ma ei jõudnud enam viimase takistuseni piisvalt kiiresti (eelviimase ja viimase takistuse vahe oli 7 m) ja Echo lihtsalt jooksis mööda.
Saime tõrke ja 5 veapunkti. Sellest olenemata olime selles jooksus essad (I koht) ja minu üllatuseks ka üleminek A2 klassi (olen orienteeritud vaid 0 tulemustele ja unustanud, et A1 klassis võib olla ka üks 5 veapunktiga tulemus:).

Seekorda siis niimoodi, palju uusi kogemusi ja mõtlemisainet. Nii minul kui Echol on veel palju vaja õppida ja kogemusi koguda.
Järgmine peatus Sloveenia, kus loodan saada Silvia Trkerman'i käest oma küsimustele vastuseid:)

Piret & Echo

neljapäev, 24. märts 2011

Agility laager Silvia Trkmani juures

Öeldakse, et ole ettevaatlik oma soovidega, need võivad täide minna!

Nii juhtus ka meil, minu unistus, osaleda Silvia Trkman koolitusel on täitunud.

Silvia on mulle suureks eeskujuks nii agilitis kui ka trikide õpetamisel. Olen pidevalt tema tegemist jälginud ja tema soovitusi kuulanud. Usun, et pürenee lambakoera koolitamisel on tema vaieldamatu spetsialist:), sest püreneekas ei ole border ja ei ole ka shelti.

Nüüd siis ühel heal päeval sain maili Silvia käest, kutsega tema laagrisse. Minu vererõhk tõusis nii kõrgele, et mõtlemata kõigele vastasin ma "Jah, muidugi ma tulen!".
Pärast mõnda hetke mõeldes, olles tagasi reaalsuses selgus, kõik see, mis selle otsusega kaasneb: vaba aeg (töölt puhkus), kuida sinna üldse saada - Sloveenia!!; rahaline kulutus.

Kuna olin juba oma vastus andnud siis otsustasin, sellest ka mitte taganeda.
5 päeva hiljem (täna) on selge, et töölt puhkuse sain:), transport leitud:), mõnus reisikaaslane olemas:), sponsorid olemas:).
Uskumatu! 5 päevaga on täiest ebareaalne saanud reaalsuseks.
Tundub, et õiged asjad tulevad meie ellu ise.

Nüüd siis vaim valmis, Echo autosse ja 16. aprill varahommikul algab sõit Sloveenia poole:)
See päev on käes! Osaleme Trkmani agility laagris Sloveenias.

Kindlasti kajastame oma reisi, koju saabudes.

Piret & Echo

pühapäev, 20. veebruar 2011

Agility võistlus 20.02

20.02 toimus TAKO poolt korraldatud järjekordne agility võistlus. Kohtunik Tomas Glabazna (SLOVAKKIA). Võistlus toimus Tallinnas TAKO hallis.
Kui tutvuda antud kohtuniku radadega, siis on selge pilt, et sellel võistlusel midagi kergelt ei tule. Arvestades, et olen viimased 2 nädalat kopsõletikus olnud, on minu võistlusel osalemise otsus rohkem kui hullumeelne. Trenni teinud ei ole ja endal kopsumaht nulli lähedal. Sellest olenemata pidasime Echoga väikese koosoleku ja nähes tema tungivat soovi, sütitas see ka mind. Mõeldud, tehtud! Veel enam, võtsime hullu plaani, selle kohtuniku radadel teha 2 puhast rada:)))
Ja see ei ole mitte raske ülessanne, kuna teeme ka trenni alati plaaniga, et esimesel korral rada puhtalt läbida.
Meie moto on: jookse kõik rajad puhtalt! :)


Esimene rada: Hüpperada. Rada oli keeruline ja kiire, joosta tuli ja juhtida ka. Kuna minu võhm oli väga madal, siis püüdsin raja õppimisel leida kõige lihtsama jooksutrajektori koerale, et vähe tegeleda ise juhtimisega ja rohkem jooksmisega.
Aus olles jooksin ma nii nagu ei tohiks, ma eriti koera ei näinud:)))
Echo tegi supper töö: puhas rada, I koht

Teine rada: Agility rada. Raja õppimisel tundus, et see on päris tehtav. Valisin jälle koerale lihtsa jooksutrajektori, et jõuaksin ise joosta. Plaan tehtud ja tuld! Esimene vimpka tuli poomi peal, kus Echo hyppas poomi küljelt maha!! See oli mulle paras üllatus ja hetkeks tekkis mul "lühis", et mis edasi ...?
Jätkasime võistlust aga minu kehakeel juba reetis mind (olin muutunud laisaks), millest sai ka Echo kohe aru (ka koera käitumine muutus). Kuna puhas rada oli juba maha mängitud, siis otsustasin muuta algsest plaanist oma trajektori. Saatsin Echo kotti, jäädes ise tunnelist teisele poole. Juhtus see, mida arvata oligi, ma jooksin koeraga kokku (kuna ei jõudnud joosta), kui koer väljus kotist ja mina tegin samal ajal eest lõikamist, et olla koerast eespool enne järgmist takistust (A takistus). Selle kokkupõrke tulemusena ei läinud ka Echo A-takistusele vaid jooksis mööda. Selleks ajaks oli meie võistlus juba lõppenud, siis pusserdasime seal veel nats ja lahkusime rajalt. Sellelt rajalt siis DSQ.

Rajalt saadu õppetund: tuleb tõsiselt jälle kontaktpindadega tööd teha. See on ikka elutöö!!! Vahel tundub juba, et nüüd on see meil selge ja siis pämmmmm!!! Et nüüd siis tagasi trenni ja kontaktpindade eri!
Ja muidugi, nii tõsist ala nagu agility ei joosta kopsupõletikuga, see on nüüd ka siilile selge:)


Kokkuvõttes olime tublid, sest üks esimene koht taskus, üks puhas rada ka.
Kuid selles päevas oli veel paar olulist seika.
Nimelt saime kohtuniku käest eriauhinna "Tuleviku Lootus". Mis võiks rohkem head meelt teha, kui professionaali toetav hinnang!
Aga siiski, midagi on veel oulisem, mida olen kõigil Echo võistlustel tunda saanud.
See on teiste osalejate poolehoid ja kaasaelamine. Pärast igat rada saan sooja toetust, kiidusõnu ja sõbralike pilke kaasosalejatelt. See on supper tunne! Echo ei ole mitte ainult minu südamesse pugenud, vaid ta on võitnud paljude poolehoidu oma imeliku välimusega, armsa näoga ja krapsaka olemusega.

Echo tänab kõiki kes meile pöialt hoiavad ja kaasa elavad.
Echo & Piret

laupäev, 5. veebruar 2011

Esimene ametlik SK võistlus

5 veebruaril toimus TAKO klubi poolt korraldatud Sõnakuulelikkuse võistlus, kus ka meie käpa valgeks saime:)
Osalejad oli üllatavalt vähe, algklassis vaid 6 koera. Kohtunikuks Kaidi Juurik.
Olen ise täesti haige (gripiviirus on mind kollitama tulnud ja haigus alles täiesti alguses), palavik 38,7 , tugev ja valulik köha jne. Kuna aga regatud sai võistlusele viimasel hetkel ja makstud kallist raha, otsustasin ennast kohale vedada ja Echot usaldada.

Ligipääsetavus - 10 punkti
Echo jaoks oli kohtunik täesti võõras inimene. Teades Echo ebakindlust võõraste inimeste suhtes, oli mul väike kõhklus, et kuidas Echo käitub. Kohtunik lasi üsna pikalt koeral endaga tutvuda ja mulle tundus, et Echo jaoks muutus iga sekund asi aina segasemaks, et miks võõras inimene nii kaua temaga suhtleb ja mida temalt oodatakse. Siiski, Echo sai selle raske ülessandega häst hakkama ning usaldades mind istus kogu (elu pikim hetk) tervituse liikumatult minu jala kõrval:) Hea algus!

Grupis lamamine - 8 punkti
Selle võtte soorituse eest annan ma Echole medali (jah nagu loo lõpus saad lugeda, siis tegelikult seda ka tehti). Nimelt algas kõik ilusti, koerad pandi lamama ja me eemaldusime. Esimene pool minutit oli kõik ilus, siis tõusis üks koer (Echost kahe koera kaugusel) püsti ja kõndis rea kõige esimese koerani. Siis toimus midagi huvitavat, nimelt hakkas keegi platsi kõrvalt kõva häälega lamamis käsklust andma. Siis tõusis ka rea lõpus olev koera püsti. Nii läks platsil tõsiseks liikumiseks, mis lõppes sellega, et koer, kes esimesena üles tõusis, jäi (täiesti arusaamatult) koos oma juhiga peaaegu Echo taha seisma. See oli Echole selline katsumus, et ma lihstal seisin ja olin kogu aeg valmis, et Echo närv ei pea vastu ning ta jookseb minu juurde. Tema aga jälgis kogu seda actionit pealt, pidevalt minu silmsidet otsides nagu tahaks minu käest küsida, et Piret, mis kurat siin toimub??
Aeg sai lõpuks täis, läksime koerte juurde tagasi ning siis tuli võtta koera põhiasendisse, andes käskluse "istu". Sellele käsklusele ei reageerinud Echo üldse, alles 3 korral tuli Echo istumis asendisse. Mis mind üldse ei häirinud, sest ma olin ikka väga üllatundu et Echo nii vapralt sellise väljakutsega hakkama sai. Lihtsalt supper! (kes Echot teavad, need mõistavad kui suurepärane see sooritus oli).

Kõrval liikumine rihmaga - 9,5 punkti
Kuna Echo on kasvult nii väike, siis ma ei tea üldse mida ta minu kõrval teeb, ma lihtsal ei näe teda. Siin jääb vaid usaldada oma treenerit, iseenda trenni tulemust ja loomulikult koera:) Enda arvates läks kõrvalkõnd väga hästi ja ei oskagi hetkel öelda mis läks vildu, et pool punni kukkus.

Kõrval liikumine rihmata - 10 punkti
Jälle üsna tume maa:) Mulle tundus, et oli hästi ja tundub et kohtunikule paisti ka nii:)
Siiski arvan ise, et kõrvalkõnniga on mul veel vaja tööd teha, siin on meil veel arenemisruumi, kui vaadata maailma mastaabis tegijaid ja sinna me ju teel oleme:)))

Lamama minek liikumise pealt - 8 punkti
Jälle võib tõdeda fakti, et ma ei usalda koera:( Tean, et Echo teeb seda supper hästi ja seda kinnitasid täna ka pealtvaatajad, et Echo kukkus lamama kui kivi, aga ma ikka andsin kehakeelega korduskäskluse. Teadlikult ma seda ei teinud, aga videost oli tõesti näha, et kehakeel oli täesit olemas.
Samuti mingil põhjusel ei tulnud Echo põhiasendisse soorituse lõpus, pidin ka siin korduskäskluse andma. See oli lihstal väike vimka, pikka viha me siin ei pea:)

Juurdetulemine 9,5 punkti
Võtte juures oli näha tõsise töö tulemust võrreldes eelmise (mitteametliku) võislusega.
Echo jäi ilusti istuma aga... Kui eemaldusin, pani Echo korraks ikka ninnu maha, et "aega parajaks teha" (on ju teada, et siin tuleb enne üsna pikalt istuda kui kutsutakse). Kui ma ümbes pöörasin ja Echot silmasin istus ta nagu viieline ja juurde tulek oli ka kiire ja puhas (sellest "nina maha asjst" sain ma alles hiljem teada).

Seismine liikumse pealt - 10 punkti
See on meil üsna selge ja tundub et Echole see sooritus lihtsal väga meeldib. Minu treener Sveta ütles siiski, et ma olin kerge kehakeele ikka ka andnud. Ja mul on hea meel, et Sveta seda näeb, siin on mille kallal tööd teha.

Takistuse üleatmine - 10 punkti
Vot seda võtet ei ole me ammu harjutanud aga agilty koeral ei tohiks see ka eriti raske võte olla. Väike mõte oli, et ta võib kohe tagasi hüpata üle takistuse, sest oleme ju tasapisi ka avaklassi harjutanud ja tagasihüpe on veel lõbusam.
Läks aga kõik ideaalselt, Echo lendas üle tõkke, pööras ümber ja käsu peale seisatas.

Üldmulje - 10 punkti ja "Tuleviku Lootus" tiitel
See oli hea:))
Kohtunik annab tiitili "Tuleviku Lootus" koerale, kelles ta näeb tõsist potensiaali. Seda tiitlit ei anta igal võistlusel vaid vastavalt kohtuniku nägemusele.
Seekord siis suureks üllatuseks saime selle meie!!

Kokkuvõteks: 186 punkti - I järk; I koht; "Tuleviku Lootus" tiitel.
Pakkisime ennast kiiresti sisse, hüppasime autosse ja kihutasime koju, sest haigus ei olnud mind unustanud ja kui suured teod tehtud, siis teki alla.

Olen Echoga väga rahul ja tundub et ka minu suhtumine SK-sse on muutunud (pärast gordoneid ei olnud mul erilist isu SK-ga tegeleda). Kindel on see, et meid Echoga saadab edu tänu Sveta käe all treenimisele. Ilma Svetata ei oleks ma Echoga üldse SK-d tegema hakanud (Echo oli võetud plaaniga agilitit teha). Tänu Sveta proffessionaalsele oskusele mind motiveerida, koolitada ja Echole parim koolitusmeetod leida, oleme me Echoga enesekindlad ja naudime koerasporti täiega.
Meie võidud ja tunnustused kuuluvad ka Svetale (meie treenerile)!

Video: http://www.youtube.com/watch?v=_leYBNISQHk

Piret&Echo

pühapäev, 16. jaanuar 2011

Agility võistlus 15.01

15 jaanuaril 2011 toimus agility võistlus Taru koerteklubi Säde korraldusel. Võistlus toimus hobuste maneezis, plats oli liivaplats ja kohtunikuks Svetlana Zolotnikova.

Ühtlasi oli see ka Echo esimene ametlik võistlus. A1 klassis oli seekord 2 agility rada (loe: võistlust).
Esimene rada oli minu ja usun, et ka Echo jaoks üsna kerge. Lõksud rajal puudusid ja viimane tunnelisse minek oli valik. Ehk koer võis võtta vabal valikul tunneli sisenemise augu:)
Esimene rada: Start läks ilusti (stardis meil probleeme püsivusega ei ole, Echo ootab ilusti minu stardiluba samas säilib kõrge tahtmine rajale minna). Kontaktpinnad on meil võistluse ajal jooksvad kontaktid. See tähendab, et trennis nõuan alati täieliku peatust kontaktil aga võistluse ajal tuletan küll käsklusega meelde, et puuduta kontakti samal ajal annan kohe ka käskluse edasi joosta. Kontaktid on hetkel kontrolli all:) Siiski märkasin, et võõral poomil on Echo kiirus üsna väike (usun et ajapikku see ebakindlus pöördub ja ta hakkab liikuma kiiremalt). Väike punane tuli hakkas mul kukklas põlema, kui nägin Tartu rõngast. Nimelt meie kasutame nats teistsugust rõngast trennides ja tekkis kerge hirm, et päästerõngast valmistatud rõngas on ehk liiga kitsas ja äkki ta jookseb sellest mööda. Õnneks läks kõik ilusti ja rõnga läbis Echo puhtalt.
Kui üldse millegi kallal norida, siis ehk jällegi kiiruse. Aga usn, et küll see ajapikku tuleb. Kokkuvõttes puhas rada, II koht ajaga 30.09

II rada: nii nagu Sveta (kohtunik) ka ütles, et esimene rada oli soojendus ja nüüd läheb võistluseks:) oli teise rajal vimpkasid küll.
Rajal oli juhtimist, oli ka kergeid lõkse. Meie saatuslikuks veaks sa muidugi minu eksimus. Nimelt pärast slaalomi (12) tuli koer juhtida paremale hyppetakistusele (13) mille kõrval oli ka kohe A takistus((9). Kuna olen palju tööd teinud kontaktpindadega, siis hetkel on Echo esmane valik rajal, platsil jne kontaktpinnad.
Nii siis, mõistsin, et mul tuleb saada koer käe peale ja suunata ta korralikult pärast hyppetakistust järgmisele hyppetakistusele (14), et Echo ei märkaks A takistust.
Olin mõttes nii kinni selle manöövi küljes, et kui Echo slaalomist välja jooksis, vibutasin ma käega liiga kõrgele, mis oli väga üheselt ja selgelt koerale mõistetav: " võta takistus (13) tagant poolt". Tubli koer nagu Echo on, ei kahelnud ta hetkekski ja nii ta teisel pool takistust oligi. Sain ta küll enne veel seisma, kui toimus hype aga siis juba loobusin ja lasin tal takistuse üle hypata. Puhas ja ilus DSQ käes! Jätkasime rada, lihtsalt trenni mõttes.

Esimese võistluse kohta oli päev korda läinud, null tulemus taskus ja sõit võis kodu poole alata:)

pühapäev, 2. jaanuar 2011

Tunnelite võistlus

2 jaanuaril 2011a. toimus klubi Tako poolt korraldatud tunnelivõistlus. Osales 24 kolmeliikmelist võistkonda. Echo proovis käppa võisteldes ühes meeskonnas koos oma parima koerasõbranna Abbyga ja Shellaga (l/k collie), kes oli võimsalt kiire ja tubli koer.
Rajad olid meile jõukohased, seda enam, et enne sai ka nats trenni tehtud:)
Esimesel rajal oli Abby esimene kuna Abby eriti kiiruse peale ei panusta, pigem on talle olulisem võistkonnaliikmete sisemine rahu, rada tuleb läbida mõnuga ja puhtalt (ikka kogu raha eest). Abby läbides puhta raja (ise ma suutsin rajal olles hetkeks raja järjekorra unustada. Aga õnneks, siiski enne Abby otsust ise järgmise tunneli valida, jõudsin siiski õigesse tunneliauku Abby suunata) ja ulatades teatepulga Shellale, kes kandis meie meeskonna lippu supper kiirusega ja puhta rajaga meeskonna ankruni Echole.
Eelmine nädal treenides tunneleid hakkas see Echole kohe väga meeldima, Echo kiirus rajal muutus iga trenniga kiiremaks ka enesekindlus ja kontakt said hoo sisse.
Niisiis haarasime me Shella käest teatepulga. Esimest korda tekkis mul kerge kõhklus, et kas Echo suudab ikka õige stardi ära oodata. Suutis, punane lipp tõusis ja täis käik edasi.
Esimene rada oli üsna sarnane trennis õpituga, seega väga üllatusi ei olnud. Echo oli ilusti kontaktis ja suutis mind hästi jälgida. Kuigi trennis saab tunnelisse saatmist harjutatud üsna distantsilt, siis vot võistlusel poeb enesekindlus saapasäärde ja kasutusele võetakse ikka lollikindel versioon (roni peapidi tunnelisse, et veenduda et koer sinna ikka läheb:)
Echo läbis raja puhtalt. Meeskonna aeg: 1:28:97

Teine rada: meeskond sama ja järjekord ka sama:)
Abby esines oma graatsilises headuses, preilile kohase kiirusega ja puhtalt:) Shella etteaste oli ka laitmatu ning ankrumees Echo läks viimast võtma. Rada oli üsna hea vaid enne lõppu oli üks vimpka sisse tehtud (12-13 tunnel), kus koer tuli suunata tunneliauku, mida koeral oli algul raskem märgata. Echo läbis raja hästi, piisava kiirusega (alati võib kiirust rohkem olla) ja hästi kontaktis. Ka 13 tunneli sisenemisega meil erimeelsusi ei olnud, kuid siis tuli ... ämber. Viimasse tunnelisse suunates Echo jooksis tunnelist mööda! Sellega kindlasti kaotasime 2-3 sekundit, mis samas aga ei oleks meie lõpppositsiooni muutnud. Meeskonna aeg: 1:35:97

Pärast teist jooksu lippasime kohe koju. Mõne aja pärast helises telefon ja see oli Sveta (treener) pärides, et kus me oleme. Selgus et me olime saanud II koha ajaga 3.04.94 :)) See oli lahe uudis.
Vedasime poest broileri koju ja pidu võis alata!

Kokkuvõtteks võiks öelda: mõlemad minu koeratüdrukud (Echo ja Abby) olid väga tublid. Mina õppisin sellest loost, et ka siis kui kõik tundub juba tehtud olevat (viimane takistus on käega katsuda) tuleb jätkata võistlust nagu oleks poolel rajal. Mida kiirem on koer, seda tundlikum ta on. Iga koerajuhi (vale) liigutus annab koerale uue info ja ka suuna:)

Veel mõistsin, et mitte ainult SK trennis on oluline fun ja koera emotivatsiooni hoidmine vaid ka agilitys on see lahutamatu osa. Viimase poole aastaga olen püüdnud leida vastust küsimusele, et kuidas saada koera maksimum kiirust agility rajal. Nüüd tean! Tõsise töö vahele tuleb teha ka lihtsaid kiiruse peale radu. Kus koer saab ilma erilise pingutuseta arendada kiirust rajal ja see on ka tore. Just tunnel on selleks hea näide.

Kindlasti tahan tänada ka oma supper häid treenereid, keda meil on kaks: Anne Tammiksalu ja Svetlana Zolotnikova. Anne ja Sveta käe all oleme lihvinud oma teadmisi ja saandu palju häid õpetusi kuidas agilitys olla parim. Ilma hea treenerida ei ole võimalik heaks saada! Meil on veel Echoga palju õppida aga algus on tehtud ja see on äge.