03. septembril toimus Sõnakuulelikkuse võistlus, korraldaja TAKO, kohtunik Kaja Koor.
Võistlus toimus Murastes.
Meie pikk vahe SK võistlustest oli tingitud hantli õppimisest. Kord oli hantli toomine väga lõbus tegevus, siis saabus aeg kui hantel oli "väike vaenlane", siis järgnes ajajärk, kus hantlit oli tore närida jne. Nüüd siis lõpuks oleme jõudnud Echoga kokkuleppele, et hantel on võti mõnele lahedale tegevusele. Hantel selge ja läki võistlustulle:)
Meie SK võistlus algas pärast lõunat seega olime hommikul oma tuju heaks ja kõhu meeldivalt tühjaks jooksnud. Oli aeg minna tegema mehetegusid.
AVA klassis oli kirjas peale meie veel 4 koera, kuid selgus, et üks koer ei võistle seega grupis oli kokku 4 koera.
Grupis lamamine - 0 punkti
Olime grupis viimane koer ehk siis kõige äärmine. Kuna suvel eriti aega grupis trenni teha ei olnud, siis see oli ka meie nõrk koht. Üldiselt Echo püsib hästi aga seekord oli ülessanne liiga raske tema jaoks (võõras plats, palju sagimist, paju koeri ja inimesi). Meie etteaste lõppes kiiresti, sest pärast 1,5 minutit, tõusis Echo püsti ja lahkus "areenilt". Läksin talle vastu ja saime oma 0 kirja.
Kuna grupis lamamisel on konfitsent 3 siis, selle mitte sooritamisel võib peaegu et I järgust suu puhtaks pühkida. Nii vajuski minu pinge maha ja edasi planeerisin trenni kasuks.
Kõrval liikumine - 9 punkti
Platsile minnes tundsin, et Echo oli ebakindel ja häiritud. Jälle minu süü, liiga vähe on olnud võõrastel platsidel harjutamist.Võtsin Echo kõrvale ja alustasime liikumist, Echo tempo oli kuidagi aeglane ja ta kippus minust maha jääma. See ei meeldinud mulle üldse, tekitas minus kõhklust. Siiski jätkasin liikumist ja paar korda koerale silma vaadades, muutus koera liikumine kindlamaks. Kokkuvõttes, ega ma kõrval kõnniga rahule ei jäänud aga usun, et järgmiseks võistluseks saame selle korda.
Lamama minek liikumise pealt - 10 punkti
Echol hakkas vaikselt tuju tõusma ja koostöö muutus kindlamaks. Ma küll ei näinud kuidas ta lamama läks aga punktid räägivad enda eest:)
Peatusega juurde kutsumine - 10 punkti
Selle sooritusel olin plaaninud, et annan peatuse märgu nii käega kui sõnalise. Olin arvestanud, et kahekordse käskluse andmisega kukub mul hinne kuni 2 punkti. Siin aga väike vimpka. Nimelt kohtunik vaatas Echo sooritust nii tõsiselt, et ei märganud minu käelist märguannet. Echo sooritus oli ilus - kiire jooks ja korralik peatus märguande peale:) Siiski aus hinne oleks olnud mitte rohkem kui 9 punkti. Kuna me koha peale ei võistelnud siis ei ole kohtuniku apsakast ka eriti midagi.
Liikumise pealt lamamine - 10 punkti
Siin ka eriti midagi lisada ei ole. Sest nii väikest koer lihtsalt kõrvalt ei näe. Aga tundub et kõik oli hästi:)
Liikumise pealt seismine - 10 punkti
Jälle ei oska ma ise midagi öelda, tean et koer liikus minuga ilusti koos, märguandega peale jäi ta minust maha. Ümber pöörates koer seisis seal kus pidi, ka temast möödumisel 5 m taha, ei liikunud Echo paigast. Tulemuseks 10 punkti:)
Kaugjuhtimine - 10 punkti
See on Echo lemmik harjutus ja nii tuli see ka välja 10 punkti vääriliselt.)
Eseme toomine - 10 punkti
Hantli toomine oli selle päeva "ankrumees". Kõik minu kõhklused olid pärast seda sooritust kadunud. Jah võiks ju norida natuke kiiruse üle aga tegelikult oli kõik supper. Sest oluline on, et koer liiguks ühesuguse kiirusega nii hantli järgi minnes, kui omaniku juurde tulles.
Tõke - 0 punkti
Sellega oli meil vimpka. Saatsin Echo üle tõkke, mille taga andsin käsu "istu". Nii ka koer tegi. Paraku maandust Echo tõkkele väga lähedale (ise veel mõtlesin, et ta on nii lähedale, kas ta ikka hüppab sealt üle). Nii andsingi rõõmsalt käskluse "kõrval", Echo vaatas mind sellise näoga, et mis jama sa nüüd minult tahad, siis aga tuli tema näkku see kaval naeratus (mis on talle nii omane ja armas) ning lippas ümber tõkke kiiresti minu kõrvale istuma:) Niii armas..., koer tegi täpselt seda mida ma palusin, kuigi ta teadise, mida me tavaliselt teeme. Siis tuli mul meelde, et ma pidanuks ütlema talle "hop", mis tähendab, et hüppa üle takistuse ja tule õrvale.
Üldmulje - 10 punkti
Vaatamata oma vimpkadele hindas kohtunik Echot väga tubliks ja omaniku keskseks koeraks.
Kokku saime 146 punkti, mis paraku veab välja vaid II järgu. Sellest ei midagi, sest kui vaadata hindamislehte, siis enamus sooritusi oli hindega 10 punkti :))
Hea oli käppa proovida AVA klassis ja veenduda, mis on selge ja mida veel tuleb harjutada.
Nännikott käes ja kodu poole.
Piret & Echo
esmaspäev, 5. september 2011
kolmapäev, 31. august 2011
Kas edukas kaotus või hale võit?
Seekordne RV agility võistlus toimus 27.08 - 28.08 Luigel, korraldajaks TAKO, kohtunik Alen Marekovic (Horvaatia).
Osalesime mõlemal päeval nii agility kui hüpperajal.
Enne võistlust tundus füüsiline kui ka vaimne vorm minul ja Echol hea, kui mitte öelda suurepärane:)
Olime valmis andma endast parima ja proovima käppa A2 klassi radadel.
Kahepäevane võistlus osutus väga üllatuste rohkeks ja kogemuste rikkaks.
Meie saagiks langes 2 esimest kohta ja üks teine koht.
Esimene võistlus - hüpperada.
Vohe.... rada oli päris päris raske. Raja õppimiseks oli 7 min, mis tundus nii imelühike, et vaevu suutsin üldse rada meelde jätta. Tavaliselt ei kasuta ma kogu õppimiseaega ära, kui asi on selge, siis ei ole ju mõtet niisama seal platsil kooserdada. Nüüd aga 7 min. ja mis meelde ei jää, see on rada:)
Palju keerutamist ja väga rasked pöördenurgad.
Enesetunne oli juba enne starti kuidagi nigel ja ega midagi head sellest oodata ei olnud, poolel rajal läks mull kõik sassi ja välja oli teenitud DSQ.
Kommenteerida ma seda rada ei suuda, kuna raske on üldse meenutada mida pidin tegema, mida plaanisin teha ja mida tegin:) Las ta siis olla...
Teine võistlus - agility rada
Rada jälle vingelt raske, väga rasked jooksunurgad, poomi ja A peale minekud. Ühesõnaga täielik "hullumaja puhvet".
Võtsin ennast kokku ja parimal võimalikul moel püüdsin ka Echot ettevalmistada. Start ja tuld!
Kolmas takistus A, kuhu saatsin Echo täiesti vale nurga alt (kusjuures, rada õppides ma ei olnud kordagi mõelnud, et sellise nurga alt ei saa koer A takistust ületada) Echo jooksis diagonaalselt A'le ja lihtsalt kukkus alla! sealt ka viiekas. Ülejäänud raja jooksime puhtalt ja kontaktpinnad olid kõik korralikult võetud:)
Hiljem treeneri Svetaga asja arutades, ütles ta kuldsed laused: "Piret, see viga näitab, et sa ei ole veel A3 klassiks valmis. Selliseid asju tuleb koerajuhil arvestada ja ette näha. A2 klassis on need eksimused veel lubatud:)" Jälle olin ma nõus tema arvamusega.
Minu üllatuseks said aga teised meie klassi koerad selle rajaga veel kehvemini hakkama, siit ka I koht ja kott süüa :)
Kolmas võistlus - agility rada
Olin ennast ettevalmistanud radade raskuse osas. Teisel päeval palusin ka oma treeneri Sveta kaasa, et vältida lauslollusi oma juhtmises:)
Rada õppisime koos ja Sveta andis mulle head nõu, kuna ta oli enne käinud sama kohtuniku koolitusel ja tundis kohtuniku "käekirja".
Siiski, oli ka see rada paras präänik. Rada harjutades tekkis mul äkki kõhutunne, et slaalomi sisenemise nurk on kuidagi kahtlaselt raske.
Siinkohal tuleb varasemalt õpitud meelde tuletada: ära tegele vale takistuse või vea vältimisega, tegele õige raja jooksmisega. Slaalomini oli rada puhas, siis aga... krt küll, no nüüd oli küll Echo süüdi!! Joostes slaalomi, sisenes koer teisest pulgast:( miks? miks? miks? siis pusserdasime seal slaalomis ja edasi ma ei mäleta :) ega enam vahet ei olnud ka, tuju oli kuidagi väga rikutud:(
Hiljme jälle asja analüüsides, selgitasid teised, et minu varbad näitasid vales suunas ja et ma jäin liiga kaugele seisma jne. Selge selge, muidugi ma olin kindlasti tugev mõjutaja koera eksimuses. Aga, kui nüüd hästi järele mõelda, siis Echo on siiani slaalomit teinud igast asendist ja igat moodi alati viie peale. Ei ole vahet, kus mu varbad on või kuhu õlad näitavad. Pean silmas, et slaalomit peab koer alati ühte moodi tegema, ei ole ju korda kus ma paluks tal siseneda slaalomi teisest või kolmandast vahest. Seega, peab koer oskama slaalomisse siseneda olenemata kus ma olen või kuhu suunda mu kehaosad näitavad:). Ja kui ta slaalomis eksib siis vaid põhjusele, et see ei oli õigesti kinnitunud koeral.
Selle kõige jama peale saime me siiski I koha ja süüa :)))
Neljas võistlus - hüpperada
Rada ise tundus juba pärsi normaalne, olin vist juba harjunud, sest tegelikult oli see ikka raske:) Start oli hea, kõik sujus, kuni tunnelini ja siis üllatus ... Sirgesse tunnelisse koer sisenedes lendas samast august uuesti välja nagu oleks tal kummipael taga olnud!?
Ja siis meie "sõber" slaalom ja jälle sisenemine teisest vahest :) No kurat, tegi ikka hinge täis küll, kas see on nüüd mingi uus trend või?
See pusserdus tõi meile 2 koha :))
Kokkuvõtteks: kuigi rajad olid rasked, mulle need meeldisid, sest peale raskete nurkade oli seal ka palju kiireid otsi, kus tuli joosta või koera pikalt ette saata (kui koer oskab lahti minna). Sai proovile panna palju siiani õpitud ja kogeda kui heal tasemel olen. Sai kinnitust tõsiasi, et õppida on veel palju:))
Kui vaadata finishi protokolli siis enamus jooksud on DSQ. Kas see näitab meie agilitisõprade taset või, et me oleme liiga ühes stiilis kinni (Põhja-Euroopa).
Ja siis veereb mõte küsimusele, et kas selliste tulemustega saada I koht, on see siis edukas kaotus või "odav" võit (tänud teiste ebaõnnele)?
Tore on see, et kontaktpinnad on meil tõusuteel, nüüd siis tuleb ette võtta jälle slaalom:))
Ja süüa on jälle mõneks ajaks:)
Kuna meie meeskonnas kehtib reegel, esikoht = broiler, siis peale võidetud toidukottide, pistsime me nahka veel 2 broilerit :))
Osalesime mõlemal päeval nii agility kui hüpperajal.
Enne võistlust tundus füüsiline kui ka vaimne vorm minul ja Echol hea, kui mitte öelda suurepärane:)
Olime valmis andma endast parima ja proovima käppa A2 klassi radadel.
Kahepäevane võistlus osutus väga üllatuste rohkeks ja kogemuste rikkaks.
Meie saagiks langes 2 esimest kohta ja üks teine koht.
Esimene võistlus - hüpperada.
Vohe.... rada oli päris päris raske. Raja õppimiseks oli 7 min, mis tundus nii imelühike, et vaevu suutsin üldse rada meelde jätta. Tavaliselt ei kasuta ma kogu õppimiseaega ära, kui asi on selge, siis ei ole ju mõtet niisama seal platsil kooserdada. Nüüd aga 7 min. ja mis meelde ei jää, see on rada:)
Palju keerutamist ja väga rasked pöördenurgad.
Enesetunne oli juba enne starti kuidagi nigel ja ega midagi head sellest oodata ei olnud, poolel rajal läks mull kõik sassi ja välja oli teenitud DSQ.
Kommenteerida ma seda rada ei suuda, kuna raske on üldse meenutada mida pidin tegema, mida plaanisin teha ja mida tegin:) Las ta siis olla...
Teine võistlus - agility rada
Rada jälle vingelt raske, väga rasked jooksunurgad, poomi ja A peale minekud. Ühesõnaga täielik "hullumaja puhvet".
Võtsin ennast kokku ja parimal võimalikul moel püüdsin ka Echot ettevalmistada. Start ja tuld!
Kolmas takistus A, kuhu saatsin Echo täiesti vale nurga alt (kusjuures, rada õppides ma ei olnud kordagi mõelnud, et sellise nurga alt ei saa koer A takistust ületada) Echo jooksis diagonaalselt A'le ja lihtsalt kukkus alla! sealt ka viiekas. Ülejäänud raja jooksime puhtalt ja kontaktpinnad olid kõik korralikult võetud:)
Hiljem treeneri Svetaga asja arutades, ütles ta kuldsed laused: "Piret, see viga näitab, et sa ei ole veel A3 klassiks valmis. Selliseid asju tuleb koerajuhil arvestada ja ette näha. A2 klassis on need eksimused veel lubatud:)" Jälle olin ma nõus tema arvamusega.
Minu üllatuseks said aga teised meie klassi koerad selle rajaga veel kehvemini hakkama, siit ka I koht ja kott süüa :)
Kolmas võistlus - agility rada
Olin ennast ettevalmistanud radade raskuse osas. Teisel päeval palusin ka oma treeneri Sveta kaasa, et vältida lauslollusi oma juhtmises:)
Rada õppisime koos ja Sveta andis mulle head nõu, kuna ta oli enne käinud sama kohtuniku koolitusel ja tundis kohtuniku "käekirja".
Siiski, oli ka see rada paras präänik. Rada harjutades tekkis mul äkki kõhutunne, et slaalomi sisenemise nurk on kuidagi kahtlaselt raske.
Siinkohal tuleb varasemalt õpitud meelde tuletada: ära tegele vale takistuse või vea vältimisega, tegele õige raja jooksmisega. Slaalomini oli rada puhas, siis aga... krt küll, no nüüd oli küll Echo süüdi!! Joostes slaalomi, sisenes koer teisest pulgast:( miks? miks? miks? siis pusserdasime seal slaalomis ja edasi ma ei mäleta :) ega enam vahet ei olnud ka, tuju oli kuidagi väga rikutud:(
Hiljme jälle asja analüüsides, selgitasid teised, et minu varbad näitasid vales suunas ja et ma jäin liiga kaugele seisma jne. Selge selge, muidugi ma olin kindlasti tugev mõjutaja koera eksimuses. Aga, kui nüüd hästi järele mõelda, siis Echo on siiani slaalomit teinud igast asendist ja igat moodi alati viie peale. Ei ole vahet, kus mu varbad on või kuhu õlad näitavad. Pean silmas, et slaalomit peab koer alati ühte moodi tegema, ei ole ju korda kus ma paluks tal siseneda slaalomi teisest või kolmandast vahest. Seega, peab koer oskama slaalomisse siseneda olenemata kus ma olen või kuhu suunda mu kehaosad näitavad:). Ja kui ta slaalomis eksib siis vaid põhjusele, et see ei oli õigesti kinnitunud koeral.
Selle kõige jama peale saime me siiski I koha ja süüa :)))
Neljas võistlus - hüpperada
Rada ise tundus juba pärsi normaalne, olin vist juba harjunud, sest tegelikult oli see ikka raske:) Start oli hea, kõik sujus, kuni tunnelini ja siis üllatus ... Sirgesse tunnelisse koer sisenedes lendas samast august uuesti välja nagu oleks tal kummipael taga olnud!?
Ja siis meie "sõber" slaalom ja jälle sisenemine teisest vahest :) No kurat, tegi ikka hinge täis küll, kas see on nüüd mingi uus trend või?
See pusserdus tõi meile 2 koha :))
Kokkuvõtteks: kuigi rajad olid rasked, mulle need meeldisid, sest peale raskete nurkade oli seal ka palju kiireid otsi, kus tuli joosta või koera pikalt ette saata (kui koer oskab lahti minna). Sai proovile panna palju siiani õpitud ja kogeda kui heal tasemel olen. Sai kinnitust tõsiasi, et õppida on veel palju:))
Kui vaadata finishi protokolli siis enamus jooksud on DSQ. Kas see näitab meie agilitisõprade taset või, et me oleme liiga ühes stiilis kinni (Põhja-Euroopa).
Ja siis veereb mõte küsimusele, et kas selliste tulemustega saada I koht, on see siis edukas kaotus või "odav" võit (tänud teiste ebaõnnele)?
Tore on see, et kontaktpinnad on meil tõusuteel, nüüd siis tuleb ette võtta jälle slaalom:))
Ja süüa on jälle mõneks ajaks:)
Kuna meie meeskonnas kehtib reegel, esikoht = broiler, siis peale võidetud toidukottide, pistsime me nahka veel 2 broilerit :))
Pildid: Inessa Zaitseva
Piret & Echo
Tellimine:
Postitused (Atom)


